Jaksu peab olema
Eakam kinohuviline on loomulikult näinud rohkem filme kui noor. Mõni teos on talle kunagi nii meeldima hakanud, et tundub väga hea isegi siis, kui sellel pole enam väärtust uue publiku jaoks. Üks selline on Alan J. Pakula tõsielul baseeruv põnevik “Kõik presidendi mehed” (All the President’s Men, 1976), kus Dustin Hoffman ja Robert Redford ajakirjanikena Watergate’i afääri paljastavad. Nägin seda alles hiljuti, kui “Mehed” meie videolevisse jõudis ega jõua ära imestada, miks selline kuiv ning monotoonne lugu kunagi tohutult kiita sai. Kaks muidu suurepärast näitlejat viibivad üle kahe tunni ekraanil praktiliselt sama ilme ning kivise miimikaga – see pole ei realistlik ega kirglike ühiskonna valvekoerte puhul isegi usutav.
Tundub, et samast zhanrist (tõsielupõnevik, mis püüdleb ka ise realistlikkust) on tunduvalt parem shanss ajahambale vastu panna “Erin Brockovichil”. See lugu leidis USAs aset üsna hiljuti: eluraskuste ning kolme lapsega maadlev üksikema sai juhuslikult suurkompanii valgustkartva saladuse jälile ja viis ülimalt keerulise juhtumi ka lõpule. Aastaid väikelinna elanikke mürgitanud firma maksis valurahaks 333 miljonit dollarit, mis oli USA ajaloo suurim võidetud direct action ehk ühiskonnale surve avaldamisega seotud (juristid oskavad mõistet kindlasti paremini eesti keelde tõlkida) kohtuasi. Tegelik Erin Brockovich teeb alguses lühietteaste kohviku ettekandjana, muidu kehastab teda Julia Roberts.
Mis on siis “Erin Brockovichi” eelis? Peatrumbina nimetaksin tegijate professionaalsuse. Kõik teevad seda, mida nad hästi oskavad.
Selliseid tõsielulugude ekraniseeringuid valmib USAs televisiooni tarbeks palju. Tundub lausa, et iga tuntud juhtum saab veel kord rahva ette toodud. Need draamad ja põnevikud on aga alati sarnased ja suurema särata, sest korralike honorarideta puuduvad ka väga tugevad autorid.
Antud juhul ei hoitud aga ressursse kokku. Julia Robertsile nimiosa eest antud 20 miljonit dollarit tundub algul uskumatu. Aga näitleja on väärt iga senti, sest lisab filmile tugevalt isikupära. Erin Brockovich meenutab Viviani “Kaunist naisest” (1990), kellena Roberts kuulsaks sai. Ta on otsekohene, kirglik ja julge ütlemisega, mõjub alati sümpaatselt. Naine, kes saavutab edu tänu õigele suhtumisele ning sisemisele jõule tõekspidamiste eest seista – see ei tundu sugugi võlts. Roberts teeb harva kaasa filmides, mis pakuvad meelelahutuse kõrval muudki, ja julge samm “Erin Brockovichi” näol on väärt ainult kiitust. Juba praegu levib kuuldus, et Julia Robertsil on suur shanss 2001. aasta kevadel näitlejanna-Oscar võita. Ta kandideeris ka “Kauni naise” ja “Terasmagnooliate” eest, aga just Erin Brockovich on seni parim rollisooritus.
Samuti ülimalt sümpaatsel Albert Finneyl on lootus kõrvalosalise-Oscar pälvida. Tema kehastatud ülemuse kujus võitlevad pidevalt lihtsalt mõnus vanapapi ja soov olla autoriteet.
Üllatab Soderberghi lavastus. See on minimalistlik (taustamuusikatki leidub vähestes stseenides) ja toetub eelkõige näitlejate mängule. Samas lisatakse vürtsiks erootilist võnget, mis intelligentse loo intrigeerivamaks muudab. Steven Soderbergh on edukalt kombineerinud kogemusi ajast, mil ta oli lihtsalt huvitavate indie-lugude autor ja erootilise põnevikuga “Üle mõistuse” saavutatud oskust publik mõnusalt kihevile ajada.
“Erin Brockovich” on intelligentne, humoorikas ja mitmekülgne lugu sellest, kuidas raskusi trotsides alati pinnale jääda. Annab ehk mõnelegi käegalööjale hea õppetunni.
Lauri JÜRISOO
