Jälitades Kuldset Oksa
Frazeri “Kuldne oks” on tuhat lehekülge paks, ja see tähendab, et sõnad selle sees võivad jääda meie poolt lugemata. Kuid pole häda midagi.
Pole just palju neid, kes on A-st O-ni läbi lugenud Tammsaare “Tõe ja Õiguse” või Piibli või Lenini kogutud teosed, ometi pääsesid just need raamatud Eesti elu enim mõjutanute sekka.
Kuigi Frazerit on süüdistatud oletusliku ajaloo loomises, ei takistanud see teda möödunud sajandi alul avaldamast kümnete köidete kaupa teoseid, mis puudutavad kõik nii ehk teisiti inimese olemust ja olu. Ning neid bestselleriteks tegemast.
Frazer jagas tollast arvamust, mille kohaselt väärisid algelised kultuurid kiiret läbiuurimist üksnes selleks, et päästa üliväärtuslikud andmed inimese evolutsioonist. Nagu geenikütid nüüdisajal jahivad veel veidigi eralduses elavate hõimude pärilikkusainet, nii jahtis Frazer 19. ja 20. sajandi vahetusel muistendeid, pärimusi ja müüte, maagiat ja religiooni.
Minule tõi Frazeri “Kuldse oksa” maht ja selle valmimise tempo ning ühtejärgi parandamine ja täiendamine meelde leegitseva hispaanlase Lope de Vega, kes oma näidenditesse uppunult kirjutas neid 2000 tükki ühtejärge. Nagu Lope de Vega, viskus Frazer kangelaslikult oma maagiamerre. Kuid imekombel ujus sealt välja – vähemalt saarele, kus kasvab tamm, mille all kivi, mille taga hunt, kelle kõhus jänes, kelle kõhus part, kelle kõhus muna, milles surematu kangelase hing.
Hing võib mõneks ajaks lahkuda kehast, kuid see on eriti ohtlik. Frazer kasvatas oma kehast lahkunud ja tosinast köitest koosnevat “Kuldset oksa” kui Norra Eda-eeposlased tamme otsas kasvavat puuvõõrikut. “Vähe on ka raamatuid, mida oleks nii pealiskaudselt lehitsetud ja nii ladusalt valesti mõistetud,” tõdeb selle 1994. aasta lühenduse autor Robert Fraser.
Frazeri “Kuldne oks” tegeleb meiegi ühiskonna jaoks väga oluliste asjadega. Kuidas luuakse metsakuningas? Kui kaugele kummardada puid? Mis juhtub, kui on vaja tappa jumal? Kuidas kanda kuri üle mujale? Nagu korralikus kriminaalromaanis, juhib Frazer meid lõpuks peamiseni: mis oli see kuldne oks, mille läbi suure jumala Oudini poeg Baldr tapeti?
Kuldsel Oksal, sellel muude seas ka tamme otsas kasvaval puuvõõrikul on meile nii mõndagi pajatada. Oma jälitusreisil võluoksa lätetele läbib Frazer ka eestlaste mõttemaailma, kõigi nende jõuluorikate ja suvise pööripäeva kommete ja jaanipäeva aegse promiskuiteediga. Siit läheb mõte omasoodu juba Kaali radadele. Kui leidus jumalaid, kes elasid Maa ja Taeva vahel, keda ei võtnud muu, kui maa ja taeva vahel kasvav puu, siis miks ei pidanud haakuma müütidesse see, kes ise otsustas ühel heal päeval taevast alla Saaremaale sadada?
Frazer Kaali meteoriidiga ei tegele, ei olnud tol ajal ju teadagi, et see augutekitaja taevakivi oli. Kuid Frazeri raamatu auks tuleb ütelda, et mis siis, et paks – taevas ta siiski ei hõlju. Raamat on põnev – kasvõi nii nagu näiteks Tolkien on põnev oma oletuslikus ajaloos.
Raamatu lõpus kirjutab Frazer: “Siiski võime enne lahkumist veel endalt küsida, kas pole sellest inimliku eksituse ja narruse nukrast aruandest, mis meie tähelepanu paelus, võimalik teha mõnd üldisemat järeldust, võib-olla koguni ammutada sellest mõnd lootustandvat ja julgustavat tõetera.” Oh, jäägu vähemalt Kuldse Oksa leidmine igaühe enda mureks.
KULDNE OKSUurimus maagiast ja religioonist
James Georg FrazerTõlkinud: Triinu Pakk-Allmann
Varrak, 2001
