Jämejala, Patarei ja happy end

Andrei Ivanovi Skandinaavia-triloogia on haardelt ja stiililt üks võimsamaid teoseid, mis Eesti pinnal kirjutatud.

Äsja eesti keeles ilmunud „Kuutõbise pihtimus” lõpetab Andrei Ivanovi Skandinaavia-triloogia. Kolmest romaanist koosnev ja kokku tuhandele leheküljele laotuv oopus kõneleb aastatetaguste pattude tagajärgede eest Eestist pagenud minategelase lunastuseotsingutest.

Muusikute armastatud sõna „oopus” kasutan sihilikult, sest Ivanovi triloogia meenutab sümfoonilist heliteost. Näiteks sellist, mille esimene osa on allegro, sellele järgneb andante ja lõpetuseks tulebadagio. Esimese osa „Hanumani teekond Lollandile” narratiiv kulgeb kõige sirgjoonelisemalt. Teises romaanis „Bizarre” muutub struktuur keerukamaks, sisse tulevad rohked põiked varasematesse aastatesse. Kolmas on kõige käänulisema, ajas edasi-tagasi hüpleva ülesehitusega, mida lugedes ei saa mõnes kohas esimese hooga arugi, millises ajalises hetkes või ruumilises kohas lugu parasti hargneb.