James Fenimore Cooper “Viimane mohikaanlane”
Enamasti defineeritakse tsivilisatsiooni kui arengulooliselt kõrgemat astet võrreldes stiihiaga metslaste või murjanite või mustade maal või ka nõukogude ahvide keskel. Sääraselt vaatekohalt on tsivilisatsioon alati parem kui metslus.
Cooper nõnda kategooriliselt ei väida, sest üldjuhul on romantik demokraat ja hoiab ootuspäraselt nõrgema poole. Kes on Cooperi jaoks aga ühemõtteliselt nõrgem, pole sugugi selge, sest jutustuses huvitab teda mitte tapja, vaid ellujääja. Kronoloogiliselt võttes on “Viimane mohikaanlane” kirjutatud mõni aasta pärast Monroe doktriini (1823, tollase presidendi James Monroe, 1758–1831, nime järgi), ent käsitleb aega märksa enne Iseseisvussõda ja 1776. aasta deklaratsiooni. See on romaan ühe riigi eelajaloost, mil määravaks oli oskus jääda elama ehk võime kohaneda olukordades, mis on harjumatud. Meie mõistes riiki 1757. aastal Ameerikas polnud. Nõnda põrkavad Cooperil kokku erisugustest kultuuridest pärit tegelased, kellest ühelgi pole parlamentaarse riigi distsiplinaarset kasvatust. Selle vahega, et indiaanlane on tal metslane, kuna Briti päritolu ameeriklane jääb valgeks inimeseks.
See võib tähendada rassismi, kuid sellest rohkem tähendab eksootikat. Eksootika on kõik see, mis omas kultuuris puudub. On vaja siiski meeles pidada, et Cooper kujutab eksootilisena just indiaanlaste elu ja sedagi kontaktides valgetega, kuna valgete eksootilisus punanahkade jaoks kajastub väga punktiirselt. Romaan on kirjutatud ikkagi Euroopa juurtega inimestele ja mitte indiaanlastele. Ses suhtes märgivad Euroopa juured tundelist ratsionaalsust, järelikult ka arusaadavust. Omakorda viimase jaoks on põhimõtteline küsimus üsna lihtne: kas teistsugune kultuur on võõras pelgalt kommete poolest või nõuab üldse täiesti uut lähenemist?
Leppimise semiootikast
Nii semiootiline Cooper ei ole, kuid pole raske märgata, kui pikalt ta kirjeldab tegevuse üksik-asju, mille jaoks asjaosalistel enestel kunagi aega ei jätku. See on eesmärgipärane vähemalt kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et kuigi XIX sajandi esimese veerandi lõpuks võis indiaanlaste ehk Ameerika aborigeenide kultuur olla küll muutunud, olid nad ikkagi eksootilised ja see vajas tõlkimist ka sõnakunsti keeles. Teiseks tegi Cooper õigupoolest sedasama, mida meil Jaan Kross alates romaanist “Kolme katku vahel” (1970– 1980) – ta jutustas olevikule ajaloost, mida keegi enam ei mäletanud. Heroilisus minevikus on aga alati suurem kui jooksvas päevakajas.
Viimast kamassi on näinud uralistist professor Ago Künnap, viimane vadjalane on vaieldav (otsapidi on vadjalane näiteks saksofonist Lembit Saarsalu). “Viimane mohikaanlane” lõpeb omaksvõtuga, et “enne öö saabumist jõudsin ma siiski nii kaua elada, et näha viimast sõjameest mohikaanide targast tõust”. Kõlab justkui hüvastijätt ja resignatsioon, kuid ka lepitus ja inimese suuruse tunnustamine. Igatahes ei ütle Tamenund nõnda alistunult. Ta lausub oma sõnad vaherahuks.
Mõni rida eespool ongi öeldud, milles vaherahu seisneb: “Kahvanäod on maa peremehed ja punaste inimeste aeg pole veel tulnud.” Tamenund lepib sellega, missugune on olevik, kuid mineviku üle on ta uhke ja tuleviku jätab lahtiseks. Romantismi poeetikas täiesti ootuspärane.
Ka vaherahu võib tähendada leppimist. Seevastu romaani lõpp ei tähenda kunagi muud kui vaid seda, et sündmustik on ammendatud. Kui viimane sündmus esitatakse nii, et koera saba läheb üles, siis seda parem. Soovitan “Viimase mohikaanlase” kõrvale lugeda ses suhtes prantslase Robert Merle’i (1908– 2004) romaani “Saar” (1962; ee 1967), mida ma “kutsikana” lugesin sootuks teisiti kui täiskasvanuna. “Saare” tegevus toimub 1789. aastal ja lõpeb samuti leppimisega. Ainult et lepitakse kannatajate arvelt, ei kuidagi kannatusi ennetades.
Elust ja loomingust
James Fenimore Cooper
15. IX 1789 Burlington, New Jersey – 14.IX 1851 Cooperstown, New York
•• Tema vanemad olid kveekerid, The Religious Society of Friendsi liikmed. Kveekerid on ka Greenpeace’i asutajaid.
•• 1803–1805 Yale’i ülikool, mis jäi pooleli ulakuste tõttu.
•• 1806–1811 teenis laevastikus.
•• 1811–1814 Mamaroneck, Westchester, New York
•• 1814–1817 Cooperstown, tema isa poolt 1790 rajatud linn
•• 1817–1821 Scarsdale, West-chester, New York
•• 1822–1826 New York
•• 1826–1829 Ameerika konsul Lyonis
•• 1829–1833 rännakud mööda Euroopat
•• 1833 kuni surmani jälle Cooperstownis
Teoseid ja tõlkeid
•• “The Spy. A Tale of the Neutral Ground” (1821), “The Pioneers or The Sources of the Susquehanna” (1823, ee 1962 ja 1996, tlk Johannes Seilenthal), “The Pilot. A Tale of the Sea” (1823), “The Last of the Mohicans. A Narrative” (1826, ee 1957, 1976, 1994; tlk Ülo Tambek), “The Prairie” (1827, ee 1962 ja 1996, tlk Bruno Betlem), “The Red Rover” (1828, ee 1928), “Gleanings in Europe” (1836–1838), “The History of the Navy of the United States of America” (1839), “The Pathfinder or The Inland Sea” (1840, ee 1958 ja 1994, tlk Elisabeth Lukats ja Hilja Vihalem), “The Deerslayer or The First Warpath” (1841, ee 1956, 1975, 1991, 2004; tlk Johannes Seilenthal), “The Sea Lions. The Lost Sealers” (1849)
•• Tsüklisse “The Leatherstock-ing Tales” ehk “Nahksuka jutud” kuuluvad neist “Pioneerid”, “Viimane mohikaanlane”, “Preeria”, “Rajaleidja” ja “Hirvekütt”.
Ameerika Eestis
•• Maalastest nooreestlased (ainsana oli linnamees Johannes Aavik) ei saanud olla väga süstemaatilised lehelugejad. Oma tundelised, aga segasevõitu teadmised Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aafrika pärismaalaste saatuse kohta said nad eeskätt rahvaraamatutest, mida Joosep Tootsi põlvkond luges koguni hasartselt.
•• Samasse põlvkonda kuulunud Friedebert Tuglas siiski ei lugenud; oma “Noorusmälestustes” (1940) tunnistab ta, et jäi koolipoisina Cooperist täiesti eemale. Gustav Suits tundis eelmurdeealisena Ameerikat Matthias Johann Eiseni (1857–1934) raamatukeste kaudu. Ta on lugenud vähemalt kaht teost, “Rändaja kalju-mägestikus. Ilus jutustus noorele rahvale” (1882) ja “Hudsoni jõe ääres. Jutustus Põhja-Ameerika Ühendatud Riikide vabaduse sõja ajast” (1882). Võnnu külakooli võisid säärased väljaanded jõuda ainult rändkaupmeeste kaudu, sest pole usutav, et Suitsu isa käinuks neid ostmas Rakveres, kus nad ilmusid. Ometi olid ka need raamatud “moodne kirjandus”, täiendavad peatükid ühtviisi nii maateaduse kui ka sündinud asjade ehk ajaloo kohta. Igatahes tundis Toots Ameerikat südamelähedasemalt kui meie praegu Hiinat.
