James Krüss tassi musta kohvi kõrvale

James Krüss (1926– 1997) ei tohiks meie lugejale tundmatu olla – on ju varem eesti keeles ilmunud “Timm Thaler ehk Müüdud naer” (1970, 2001) ning “Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy” (1979).

“Timm Thaleri nukuteater” on hästi struktureeritud – tegevustik jaotub sümboolselt seitsmele päevale. Kristlikust ligimesearmastusest on juttu juba tiitellehel, kus ühtlasi määratletakse teose sihtlugejaskond: “Veneetsias sündinud lugu parunist ja marionetinäitlejast, rahast ja inimarmastusest, kaasa elatud ja üles kirjutatud James Krüssi poolt kõigile neile, kes armastavad inimesi.”

Teos haakub nüüdis-Eesti olustikuga imehästi – on ju selles üsnagi irooniliselt käsitletud tarbimisühiskonna olemuslikku naeruväärsust ja tühisust, samuti reklaami abil manipuleerimist. Kõike seda teeb Krüss allegooriliselt, mõistujuttude abil – ja neid on vaadeldavas teoses ohtrasti.

##Krüss ei anna meile lõplikke hinnanguid kapitalistliku ühiskonna ebakohtadele, vaid jätab vihjeniidid lugeja kokku sõlmida. Lugedes tekkisid spontaansed paralleelid Bulgakovi “Meistri ja Margaritaga” – mõlemas teoses on tegutsemas deemonliku taustaga tegelane, Bulgakovil Woland, Krüssil aga Parun. Krüssi humanistlikku, sügavalt eetilist elutunnet võiks ehk kõrvutada Antoine de Saint-Exupéry’ga. Ometi on viimatimainitul kõik kuidagi lihtsam ja südamlikum kui Krüssi kavalates mõistujutukeerutustes.

Üks ilusamaid lugusid raamatus on apteekriabilisest Joseph Kösterist, kes tasuta levitas oma värsse inimarmastusest, tehes seda algul kehval paberil, siis aga tasapisi kvaliteeti tõstes. Seepeale väitis üks tema loome austajaid: “Ainult sisu on oluline (---) Kõik väline on narrus” (lk 125). Nii see ongi!

Teose tõlge on tõeline piduroog keelegurmaanile (kummardus Eve Soonestele ja toimetaja Inna Lustile)! Ilusamaid näiteid: “Kellel vähegi on nutti, tõstab hindu ühtejutti” (lk. 201).

Kellele on raamat mõeldud? Lastele või “suurtele”? Mu meelest eeldab “Timm Thaleri nukuteater” küpset, läbinägeliku ja kriitilise maailmakaemusega lugejat. Laps või teismeline võtaks seda lihtsalt seiklusjutuna, adumata kõiki tähenduskihte. Selles eas passiks paremini Jules Verne... (ilma irooniata!)

Teose kvintessentsi saaks välja kirjutada sententsidena, ą la: “kogu inimkonna tegevus [on] itaalia komöödia” (lk 61), “kes on edukas, sellel on õigus” (lk 66-67), “omand on koorem” (lk 226), “aga äri peaks teenima üksnes inimest (---) et ta võiks jääda vabaks ja sõbralikuks” (lk 234).

Tegu on raamatuga, mida tuleks avastada kiht-kihilt, mõnuga, äratundmisrõõmuga, kõrval auramas tass musta kohvi – kuidas muidu suudaks töötada tekstiga, mis nõuab täielikku vaimuärksust ja avatust! See teos aitab paremini mõista, mis on näilise edu, õitsengu ja hedonismi taga.

Kindlasti oleks mu visioon “Timm Thaleri nukuteatrist” oluliselt teistsugune, kui oleksin lapsena lugenud ka “Müüdud naeru”. Ilmselt tuleks mõlemad raamatud järjest läbi töötada, et saada panoraamne ettekujutus James Krüssi ainulaadsest allegoorilisest maailmast.