Janar Ala portreteerib hetki elust enesest
Raamat koosneb autori ja tema tuttavate juhtumistest ning mõtisklustest nähtud olukordade, telesaadete, loetud raamatute ja kuuldud muusika üle. Valdavalt on need üsna lühikesed, mõni üksik ulatub teisele leheküljele. Tundub, et tegemist on Facebooki-postitustega.
Tegelikult sobinuks üheks selliseks hetkeks ka see olukord, milles ma raamatut lugesin – nimelt teisipäeva hommikuses Tallinn-Helsingi laevas, kõrvallauas jõmisemas Läti Karutapjad, kellest üks juba enne üheksat joomaunne suikus. Ainult et ma ei tunne Alat. Mõned mu tuttavad laigivad vist regulaarselt tema postitusi Facebookis ja nii satub neid vahel minugi silma alla. See on meie lähim side.
Raamatus kordub mõni tegevuspaik, näiteks Soo tänava Rimi, köök, maakodu. Üheks niidiks on mõtisklused kuulsate inimeste, tuntud poliitikute üle – kahes miniatuuri keskmes on Priit Kutser. Raamatu lõpetab autorile olulistest sõnadest kokku pandud sõnastik.
Kui nüüd natuke ka viriseda, siis mõnes kohas tekib veidi sama tunne, mis artiklikogumikku lugedes, mille osad oma aega ja ruumi on tardunud. Ma ei tea, mõnele ehk see tunne meeldib. Mind natuke häirib. Ebamääraselt. Seepärast ei oska ka päris hästi ühtki konkreetset kohta osutada.
Aga tühja sellest, tegelikult. Oleme nüüd ausad, kui palju meil ikka on Eesti raamatuid, mida lugedes ei tekigi kordagi tahtmist sügavalt ohata: no mis jama see nüüd veel on?
Näe, ja suutsingi terve arvustuse kirjutada, mainimata kordagi sõna „hipster“.
