Jänestele Meeldib Korvis Elada
— 1980-ndate J.M.K.E-d iseloomustab läbiv pessimism kõige ja kõigi suhtes. Eriti paistab see silma albumil „Külmale maale” (1989) ja vanade lugude kogumikul „Mälestusi ENSV-st” (2006). Millest see tingitud oli?
— Eksib see, kes arvab, et Thbilisi oli erand. Totaalsed riigid pole iial hiilan’d mõistusega. Punalipud lehvivad. Tribüünil Gorba lehvitab. Rahvas vaatab, imestab – mis see Gorba naeratab? Aga Gorbal on üks plaan. Siis, kui lõpeb see paraad, perestroika otsa saab! Ja meie kõik sõidame külmale maale. Vagunites laulame hümni kodumaale, külmale maale!
— J.M.K.E. looming pole kunagi paistnud silma rahvuslikkuse poolest, ent ometi oled kirjutanud palju ka Teise maailmasõja teemadel. Mida arvasid eestlastest selles sõjas?
— Eesti mehed läksid sõtta ei tea mille eest, hoolimata emade ja laste silmaveest. Võõras oli rahvas, võõras oli keel, mille eest nad elu jätsid võõral sõjateel. Riigid kukuvad ja võimud vahetuvad. Kangelaseks sa ei jää. Tuli kustutatakse ja katab sinu haua igavene jää.
— J.M.K.E. polnud päris päri ka Eesti Vabariigiga. Kritiseerisid albumitel „Gringode kultuur” (1993) ja „Jäneste invasioon” (1996) päris palju kauboikapitalismi. Mis sind häiris?
— Kui Peugeot on perse all ja hambaid põletab Pall Mall, siis arvab eesti kamalõug, et ta on mingi lääne tõug. Lääne elulaad on hallutsinatsioon, heaolu tõus on läbinähtud illusioon. Riik on seda mädam, mida lollim on ta rahvas ja riik ei püsi Soomest toodud kila-kola peal. Kui kutse käes ja viisa käes ja taskus laevapilet, siis ununeb meelest kolmevärviline plagu. Mu missioon on täidetud, ma seisin Balti ketis, nüüd mikrolaineahju vaja ostma minna nagu?!
— Eesti mehe kohta on sul ka oma arvamus?
— Eesti mees tahab penssu ja viina ja spermat välja lennutada. Juhti, kes valetab, et varsti saabub õnn. Siiski oleks lahe, kui sa tahaks taibata, et kõik, mis sa soovid ja mis sa ette võtad, upub sinu enda piiratuse sees. Iga uus idee on lihtsalt – nagu näed – idiootsuse metamorfoos.
— Aastatega oled ilmselt nii mõneski küsimuses leebunud?
— Moraalne dementsus on ikka konstantne ja intolerantsus on perseverantne. Ole parem minuga ekvivalentne, ole elegantselt hea ja tolerantne. Ma olen nõus kõigega, mis on jõus, ja olen ka nõus kõigega, mis ei kehti. Ole nii või naa, ma olen sinuga, ja mul on üsna pohhui, mida sellest arvad sa. Igal ühel on oma koht siin maailmas, ka sinul ja sellel, keda sa vihkad. Mina sind ei vihka ja ei jumalda. Ole see, kes sa oled, ainult ära kaaguta.
— Siiski on üks teema, millele J.M.K.E. on kindlaks jäänud – globaalprobleemid. Ka albumite „Õhtumaa viimased tunnid” (2000) ja „Ainult planeet” (2002) nimed viitavad sellele.
— Tead, et igal kultuuril on tõusu ja languse faas. Mis kõrgele hüppab, peagi on sirakil maas. Meil on see õnn, et saame me veel näha oma eluajal, kuidas põrmu langeb õhtumaa. Meie oleme tugevad, oma tööga saavutan’d mõndagi. Ja millegipärast me arvame, et pole võlgu me kellelegi. Meil on kõike rohkemgi, kui suudame ära tarvitada. Mille arvel see tuleb, me pole võimelised taipama. Maa on nii suur ja meie nii väiksed ta peal. Väiksed, kuid kurjad ja hoolimatud. Kuhu ka iial ei astuks, kõik elav närbub ja laguneb, sureb me jalge all.
See planeet on sulle jumal, see planeet on sulle kodu, see planeet on kõik, mis on sul, kui sul teda enam pole, pole sul midagi. Enne kui sa alustad söömist, täna saatust, et ta programmeeris sind siia elama, kultuuri, mis nuumab end muu ilma kulul, õpetab tarbima ja õgima.
— Oled 47 ja endiselt punkar. Mida arvad „Harju keskmisest”?
— Nemad sündisivad, olivad mõnda aega tited ja siis nemad käisivad koolis. Ja haridus ja ühiskond nagu plastiliinist tillukesi jäneseid neist voolis. Nemad nägivad vaeva ja tegivad seda, millest rääkida hiljem pihitoolis. Ja kui nad saivad lõpuks valmis oma elutöö, polnud kedagi, kes sellest hoolis.
Organiseeritud elu, sujuv ja selge kui laul. Võid võtta pliiatsi ja kirjutada üles kogu oma järelejäänud elu. Organiseeritud elu, süstematiseeritud õnn. Kuidas sellest pääseda, võid istuda ja mõelda kogu oma järelejäänud elu. Su mõttemudeli dikteerib televiisor, su tundemaailm on instinktide tasemel ja suhteid kompenseerivad hierarhiad ja päevaplaan on unistuste asemel.
Hommikusest peeglist vaatab vastu igaüks. Maja number üheksa ja korter number üks. Tahad olla parem, mitte olla nagu muud. Tahad olla tugevam, tugevam kui muud. Must-valge maailm paistab värvitelekast. Tahaks olla ise televisioonimast. Näha kaugemale, sinna, kus on tulevik, aga kahjuks kolmas silm on lühinägelik.
Kotletikukleid õgivad kretiinid. Vist jõle erutav on olla teiste moodi. Õppige lendama, kuradi pingviinid! Tuult teile tiibadesse soovime! Teil on puudu soovist olla omamoodi! Ei tahaks uskuda, et sellisteks teid loodi! Jumal andis ühe aju kamba peale! Massiga te sõidate peale!
— Oled vist maailmas oma koha leidnud ja eluga rahul?
— Ma olen küüniline lurjus, ma olen kehastunud kurjus, ma tahaksin teid kõiki maha tappa, aga ma ei saa: kardan oma karma pärast, ma ei taha olla tulevases elus mingi teder, nii must ongi saanud ingel, teie kõikide sõber.
Mind ei kepi, mind ei koti, mul on pohhui, pohhui, pohhui. Milleks tühiasjadest probleeme teha?
Ei mõtle, miks, vaid ütlen: miks ei. Suur on maailm meie ümber. Sa’gi võiksid näha oma ninaotsast kaugemale. Mind ei kepi, mind ei koti, mul on pohhui, pohhui, pohhui. Ära määri mulle oma sappi pähe. Tõmba nahhui, mul on pohhui, mul on oma rõõmus elu. Mine psühholoogi juurde, ma ei viitsi kuulata. Mul on, muide, pohhui ka. Lihtsalt tahtsin aidata. Aga õpi parem ise elama.
— Ütle veel midagi!
— Paneme punki, punki,
punki!
Punkansambel
J.M.K.E.
•• Tuli kokku 18. jaanuaril 1986
Koosseis tänapäeval:
•• Villu Tamme – vokaal, kitarr (alates 1986)
•• Reimo Va – bass (alates 2000)
•• Andres „Mõmmi” Aru – trummid (alates 1995)
•• Tirts – taustavokaal (alates 2000)
•• Promille – taustavokaal (alates 2000)
•• Juubelikontsert toimub täna Rock Cafés. J.M.K.E. kõrval on laval ka Turist, Psychoterror ja Monstercöuq ning külalisvokalistid: Jaan Pehk, Vaiko Eplik, Ivo Uukkivi ja Tõnu Trubetsky.
