JANIKA KRONBERG: Andrus Kivirähkil on eesti trumm ja Euroopa pulgad


Alates “Ivan Orava mälestuste” ilmumisest 1995. aastal on Andrus Kivirähk paisanud lugejate ette rohkesti tekste erinevates zŠanrites, välja arvatud üksnes luule. Kivirähki on jagunud nii lastele kui ka suurtele, nii lugemiseks kui lavastustena teatris nautimiseks. Lehesabasid täitvaist följetonidest kuni kopsakama ja eestlase eneseuhkust küll murendava, kuid samas ka jõudsalt identiteetiloova “Rehepapini” mängib ta koomilise skaalal kõigis registrites.

Ja teeb seda edukalt: lisaks lugejamenule on ta napsanud Tammsaare, Lutsu ja Tuglase nimelisi auhindu, kulka omadest rääkimata. Kuid küllap vääriks ta veel Anton Suurkase auhinda vesteproduktsiooni eest. Või näiteks Mati Undi või Arvo Valtoni nimelisi auhindu, kui seesugused olemas oleksid. Sest mõlemaga on tal vaimusugulus olemas.

Näiteks “Juttudest” meenutab “Paljad” mõne Valtoni varasema novelli kummastamisefekti ning sodomiitliku ullikesenovelli “Romeo ja Julia” tõi “Vanemuises” lavale just Unt. Noorematest autoritest turgatab kogu esimese jutu “Püha Gaal” juures pähe Heinsaare lolitalik “Kohtumine ajas” erinevate ajaplaanide üksteisele liibutamise tõttu. Ja eks seda, keda või mida üks või teine novell “meenutab”, võiks loetleda veelgi, sest kui kaevatakse kraavi, nagu jutus “Mees, kes sündis liiga vara”, siis eks ikka Vargamäel jne. Rääkimata hõlpsasti tekkivaist muist vähem või rohkem kunstlikest ja kistud seoseist. Üldistatuna võiks öelda, et Kivirähk kirjutab jõudsalt kirjandust üle ja ümber ja peale ja juurde. Ega see tähenda üksnes masstootmist, sest vana head dialektikat appi võttes tekib kvantiteedist ka uus kvaliteet, mis eesti moodsat eurokantseliiti pruukides tunnistab eesti kirjanduse jätkusuutlikkust.

Kivirähki juttudes paistavad nimelt üsna sageli silma mingid romantilised või traagilised arhesüzŠeed, alusmustrid, mille ülevust laheda pilkliku jutustamisega kohe maha kiskuma asutakse. Tavatu sõnajärjega “Romeos ja Julias” sugereeritud kõrge stiil murdub sõnavalikusse potsatavate vulgarismidega, ogaruseks paisutatud rüütellikkus või romantiline armastus (“Püha Graal”, “Vaene üliõpilane”) saab korduvalt kabelimatsu ja tasandab teed põhjamaiste barbarite rüüsteretkele Euroopasse.

Viimasega osutan kogumiku ühele silmapaistvamale novellile “Retk läbi Euroopa”, milles kolm Eesti kiskjat asuvad teele Pariisi poole, et kaevata seal välja karu trummipulkadeks sobivaimad Chopini sääreluud. Muu hulgas pistetakse teel olles nahka terve hulk Saksamaa jäneseid ja Pariisi kasse ning takkapihta kassidega amelev puudel Louis. See on korrektsusnõudest tuleneva pinge lahendamine kirjanduslike vahenditega. Muidugi sooritavad eht eestimeelsed loomad ka rahvusliku akti, avaldades pärast sääreluude väljakraapimist austust Eduard Viiralti põrmule. Tegemist ei ole siiski pelgalt rüüsteretkega, vaid põõsale sirtsutamise läbi ka koloniseerimise, Euroopa oma valdusse võtmise toiminguga.

Mida kuulutab trummipõrin?

Eesti trumm ja Pariisi kalmistu huumusega õilistatud Poola-pärased pulgad toovad ühe seosena pähe väliseestlaste Metsaülikoolist umbes poolteist aastakümmet tagasi vististi Rein Taagepera leiutatud hüüdlause “Tao Eesti trummi!”. Millega siis veel, kui mitte Euroopa pulkadega!

Kivirähki juttude, romaanide ja näidendite trummipõrinat tasub tähele panna. Ikkagi meie oma asi. Eelista eestimaist, kuulutab see põrin lakkamatult.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare