JANIKA KRONBERG: Suure tantsija romaan suure laulja elust

 (2)

Kuulsa tantsija Ella Ilbaku romaanis “Tuvi Malm” on kõik ilus, rahulik ja vooruslik.

Ella Ilbaku (1895–1997) elulugu kehastab saavutustelt ja kuulsuselt Noor-Eesti programmi täitumist – Euroopasse ja kaugemalegi jõudmist. Seda küll mitte kirjanikuna, vaid tantsijana.1920. ja 1930. aastail kogus Ilbak tunnustust rohkem väljaspool Eestit. Pärast Teist maailmasõda elas ta Pariisis, alates 1955. aastast kuni elu lõpuni USA-s.

“Kirjutajana olen August Gailiti loodud”, on Ella Ilbak “Nipernaadi” autorile Maine’i metsadest 1961. aasta kolmekuningapäeval juba teispoolsusse saadetud mälestuskirjas ise tunnistanud. Avaldanud oma tantsu tutvustavaid kirjutisi küll varakult Eesti ajakirjanduses ja hiljem harrastanud värsivormi eesti ja saksa keeles, pidas Ilbak oma passiooni kirjanikuna silmas küllap siiski seoses eesti memuaristika klassikasse kuuluva raamatuga “Otsekui hirv kisendab...” (1953) ning romaanidiloogiaga “Tuvi Malm” (1955) ja “Kumisev kannel” (1966), mille esimene osa nüüd uuesti ilmus.

Isepäine naiskirjanik

Kaks võõrsõna – subliimne ja subtiilne – jäävad silma selles Lõuna-Eesti maapastoraadi idüllis mainekaks lauljatariks kujuneva Tuvi Malmi loos. Impressionistlik aistingute ja varjundite küllasus ning kunsti üle mõtisklemine meenutavad mõneti omaaegseid suvitusromaane, Tuglase “Felix Ormussoni” ja Karl Rumori “Põlevaid laevu”, ent peamiselt ainult looduskirjeldustes. Platooniliste suhete kõrval mõjuvad mõned napid füüsilisemad kokkupuuted vastassooga peategelasele pigem eemaletõukavalt. Ilbaku romaanid ei ole linnast esimese modernismikogemuse saanud autori maale tagasi tuleku ja eneseklaarimise siurulikust individualismist immutatud lood, vaid peegeldavad teekonda inimhinge religioossesse sisemusse. See on ühtaegu nende romaanide mõistatus, voorus ja puudus.

Mõistatus on “Tuvi Malm” esmajoones seetõttu, kuidas individualismiajastu laps ja soolotantsija annab oma autopsühhograafia edasi maisest ja meelelisest maailmast loobumist jutlustades, arendades peategelase isiksuse vaid kõrgema vaimse printsiibi meediumiks, vahendiks. Sest autori oma mitte elu-, vaid hingelugu, tema sügavalt isiklikke hingelisi otsinguid võime romaanis ju aimata.

Ega ilmaaegu ole Ilbaku romaane iseloomustatud ka kui vaimulikke teoseid või isegi traktaate, milles luterlikud, katoliiklikud ja idamaised arusaamad segunevad uueks sünkretistlikuks tervikuks. Mis ongi nende voorus ja lähendab neid näiteks teise isepäise naiskirjaniku Reed Morni teostele.

Oma romaanide võimaliku puudusena on aga Ilbak isegi möönnud suutmatust luua negatiivseid tegelaskujusid, mis juba iseenesest välistab ka intriigi ja konflikti, mida romaani lugedes tavapäraselt ju eeldame. Kõik on siin ilus, rahulik ja vooruslik ning traagilisigi sündmusi, surma ja haigusi on kujutatud sakraalses ülevuses. “Tuvi Malm” on otsekui pidev katarsis, inimliku kesta malmsest raskusest tuvina lendutõus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare