JANIKA KRONBERG: Võõra jäljed keelatud territooriumil


Rännak uusaastaööl salapärases majas.
Nii Karl Ristikivi loomingus kui ka terves eesti kirjanduses suure erakuna seisvat romaani “Hingede öö” saab laias plaanis lugeda kaheti.

Esiteks võib minna kaasa kirjaniku unenäolise fantaasiaga ja ekselda koos tema peategelasega surnud mehe majas, romaani dialoogide ja vihjete tagamõtteid otsimata. Kirjaniku oma soovitust järgides meenutab selline lugemisviis reisikirja lugemist, ehkki reis ise toimub piiratud ja ängistavas ruumis.

Teine lugemisviis aga kätkeb pidevat püüet tõlgendada, anda igale seigale seletus, lahti muukida iga vihje salatähendus, näha igas tsitaadis ja võõras nimes uut ust, mille taga omakorda avaneb uus tuba, nagu see juhtub ka romaani deformeeritud aegruumis. Mõlemal lugemisviisil on oma voorused ja võlud, mõlemad täiendavad teineteist. Ometi ähvardab lugejat ühtviisi oht takerduda selle oma salapära kuni lõpuni säilitava teose krüptilistes vihjetes ja labürintjates koridorides.

Mõned seletused on kirjanik siiski andnud, kas või romaani keskele paigutatud “Kirjas proua Agnes Rohumaale” ja ühes hiljem peetud ettekandes, mis avaldati alles 1992. aastal ajakirjas Akadeemia ja on lisatud nüüd “Hingede öö” neljandale trükile. Põiklevad on aga needki kommentaarid. Kuid modernismitunnustega romaani puhul tasub vahest enim tõsiselt võtta Ristikivi meeldetuletust, et ka kirjandusliku loomingu üksikosad on ikkagi laenatud reaalsusest. Selles mõttes on “Hingede öö” üksnes realismi avardamine.

Pangem näiteks tähele romaani koridore, mis Ristikivile enesele meenutasid Rootsi meditsiiniasutusi, mida pagulased – võõrad – läbisid korduvalt ja mille tulemuseks kirjaniku märkmete sõnul ei olnud kunagi ravi määramine, vaid diskvalifitseerimine, tööks kõlbmatuks tunnistamine. See aga tähendas nende asukohamaa normaalsest elust väljalülitamist ja teisejärgulisuse rõhutamist. Romaanis esineb rohkesti vihjeid “keelatud territooriumile”. Inimesena tajus Ristikivi liigagi teravalt seda kõrvalejäetuse ja taandumise valu, keeldu olla võrdväärne rootslastega.

Ometi pole piisav näha “Hingede öös” üksnes isikliku kriisi ja pagulasmeeleolude väljendust. Ajakirjas “Books Abroad” 1957. aastal “Hingede ööd” arvustanud Linda Rauna sõnu romaani “keskse idee täielikust puudumisest, mis rõhutab kaasaegse elu absurdsust” – mis kordab ka enam-vähem Ristikivi enese sõnu “Kirjast proua Agnes Rohumaale” – pidas kirjanik ise nii täppiläinuks, et kirjutas selle tsitaadi ka oma päevikusse.

Muidugi olid ülimalt piiratud nõukogude kriitika tollased katsed näha romaanis poliitilise pagulase ummikutunnet. Kodumaa kaotust korvas vähemalt Ristikivi puhul võimalus reisida. Ning on teada, et kui 1950. aastate lõpul külastas Ristikivi korduvalt Nõukogude Liidu Rootsi saatkonna teine sekretär ja püüdis teda veenda Eestit külastama, teatas kirjanik, et see on võimatu, sest ta on kommunismi vastu. Väitele, et seda pole tema teostest märgata, vastanud Ristikivi lihtsalt: “Väga kahju, siis ma olen ebaõnnestunud.” Ühtlasi välistas ta saatkonnatöötaja edasised külaskäigud.

Reaalse ja unenäolise, elu ja kunsti piire hägustava ning Ristikivi suurt kinokiindumust kõige enam ilmutava romaani protsessuaalsed arutlused eriti “Hingede öö” teises osas lähendavad teost mõneti Tammsaare “Tõele ja õigusele”. Romaani paatos on kahtlemata suunatud igasuguse piirava, ahistava, nivelleeriva ühiskonnakorralduse vastu. See on subtiilne mäss Ristikivi moodi, trotslik katse jätta oma jäljed võõrandunud maailma keelatud territooriumile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare