Järelehüüe: Jaan „Johnny B” Isotamm (19.11.1939–2.06.2014)

Luuletamine pole üldse töö, ütles Johnny B, ning suutis tõesti kirjutada nii, et see oli pigem eluhoiak ja mõtlemisviis.

Eks ta oli ka mingil hetkel üks osa Tartu vaimust, alati selline mässuline, protopunk... Ta kirjutas ammu enne igasugust muumaailma pärispunki „kuradi nõme on kogu see värk / maha pyrjelid proletaarlased snoobid / fanaatikud byrokraadid / pedagoogid / maha kõik /---/ kuradi nõme on kogu see värk”.

Muidugi suutis ta hilisemas elus olla ka tõsisem, n-ö akadeemilisem, just ajakirjas Akadeemia töötades, aga Johnny B oli tegelikult esmalt üks me olulisim luuletaja, kusjuures säärane, kes kunagi massidesse ei jõudnud, teda lugesid-kuulasid just omamoodi põrunud.

Johnny B debüteeris ja tema luuletused ilmusid üsna kogemata. Päris ausalt, ilma vedamiseta ja segaduseta poleks ta tsensuurisõela läbinud.

Tegelikult on ta looming väga napp, ENSV mülkas ilmus ainult üks õhuke oma kogu „Tekstiraamat” (1972), peale selle aasta varem tsükkel Eesti kõigi aegade põnevaimas ja vist ka parimas rühmadebüüdis „Närvitrükk”, kus astusid üles ka Joel Sang, Toomas Liiv ja Jüri Üdi.

Mõneti on Johnny B saatus sarnane Toomas Liivi omaga: mõlema manalamehe luulelooming mahub ühte keskmise paksusega köitesse. Suurema jao Jaan Isotamme loomingust leiab kogust „Mina Johnny B, tekste aastaist 1967–1974”, 1999.

Võiks öelda, et luuletaja Johnny B jaoks polnud miski püha, miski polnud nii suur, et seda poleks saanud hammustada, ampsata: ei võim, kallimad, oma ego ega kõrgemad väed. Kuigi ei saa öelda, et sel võitlusel-mässul ja Jaan Isotammel endal puudunuks positiivne programm. Kas või: „kyll tahaksin olla ma / eestiaegne pätt / kel muresid vähem / kui linnul /---/ olid silmad olid kõrvad / oli suu millest voolas / lõputult nalja / naeru sõimu ja roppust / oli pea mis nuputas / joomisekohti / ning käed mille hellust tundsid vaid naised / ei iialgi kirve- või labidavars / kyll tahaksin olla ma / eestiaegne pätt” ... Rääkimata siinkohal tõsiselt ta tööst eesti mõtteloo ja kultuuriga.

Ma olen Johnny B vaimuga kasvanud, minu jaoks oli ta mingil ajal luuletaja etalon, just ta luulekuju. Ja mulle meeldis, et ta oli kauem olemas, ja et ta ei lahkunud päris nii, nagu tõeline surnud poeet ta luuletuses, kes kahjatseb „et enam ei saa ta lõhki lyya päid / kõigil nekroloogikirjutajatel / hauakõnepidajatel / ja muul sarnasel kirjanduspoliitilisel rämpsul”!

Jää hüvasti, poeet Johnny B, kellega Jaan Isotamm juba eluajal paar korda hüvasti jättis. Jää hüvasti, Sa hää ja tark inimene, Jaan Isotamm!