Baskin istus šikis ülikonnas noobli kirjutuslaua taga, tindisulepea käes ja ilurätik rinnataskus, ning signeeris raamatuid. Daamide palged õhetasid. „Mäletate...” kõlasid need lausealgused. Edasi läks juba koha ja aasta täpsustamiseks. Igaks juhuks ma edasi ei kuulanud. Liiga isiklik.