Järgmine üleilmastumise lõpp
Me oleme tunnistajaks finantskollapsile, mille sarnast pole olnud suure depressiooni ajast peale. Selle tagajärjed saavad olema dramaatilised. Esimest korda pärast Teist maailma-sõda võib meid tänavu oodata aasta, mil maailmamajandus ei kasva. Kriis toob endaga kaasa dramaatilise poliitilise kursimuutuse ja valmistab lava ette etatismi tagasitulekuks.
Ja veel miski võib sellega kaasneda: nimelt üleilmastumisele tagasikäigu andmine.
Tervete aastakümnete vältel oleme harjunud mantraga, et globaliseerumine – kus maailmas liiguvad ringi suured kauba- ja kapitali-, aga ka inimvood – on tagasipöördumatu. Ajaloolisest vaatevinklist ei pea see paika. 18. sajandi maailmamajanduse integreerumine, mille eestvedajaks oli suhkru- ja kohvikaubandus, provotseeris vastulööke Inglise ja Prantsuse impeeriumile, kes olid olnud selle globaliseerumistüübi eestvedajaks. Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni ajastu sõdades suunati kaubavood ja tootmiskohad ümber. 19. sajandi globaliseerumine – mis hõlmas integratsiooni aurulaevade, telegraafi ja massiimmigratsiooni teel – lõppes Esimese maailmasõjaga. Ei, üleilmastumine ei ole pöördumatu.
Praegust vastulööki globaliseerumisele veavad kaks jõudu: esiteks praktilised, omahuvidest lähtuvad reaktsioonid ja teiseks moralistlikud argumendid. Ükshaaval võetuna on nende mõju vaid pinnapealne, kuid üheskoos on nende mõjuvõim tohutu.
Kui üles ütleb nii turg kui ka riik
Kõigepealt asja käegakatsutavast poolest: kriis viib töötuse suurenemiseni. Tööpuuduse vastu võitlemise vahendite otsingud viivad vältimatult protektsionismini ning juba praegu võib näha muret tekitavaid märke sellest – olgugi et on tehtud palju rahustavaid sõnu rahvusvahelisest avatusest.
2008. aasta novembris kuulutasid G20 majanduskohtumise delegaadid, et nad „hoiduvad” kaksteist kuud „investeeringutele või kauba või teenustega kauplemisele uute barjääride kehtestamisest”. Kuid vaid mõne päeva pärast teatas Venemaa uute autotollide kehtestamisest ja lasi rubla kursil langeda ning India kehtestas tollid raua- ja terasetoodetele. Ning Hiina jüaani kurss langes, toetades eksporti.
Euroala riigid näevad ka Briti naela kursi järsus languses sihipärast tegevust – osa valuutasõjast. Ka Ühendriikide uus kongress suhtub kaubanduslikku protektsionismi avatumalt kui vana – ja on ebatõenäoline, et president Obama vastavaid soove blokeerib.
Ühtlasi võib näha dramaatilist pööret mõtteviisi suhtes, mida võib nimetada neokeinsiaanlikuks konsensuseks: et konjunktuuri päästmiseks tuleb teha täiendavaid riigipoolseid kulutusi ja et laenuturu stabiliseerimiseks on vaja suuri riigilaene, sest närvilisel ajal on riik ainuke võlausaldaja.
Mis juhtub, kui riik neid ootusi ei täida? Kui defitsiit suureneb ja pööret ei toimu? Siis võtab maad kohkumus. Turg on üles öelnud, aga ka riik.
Ajalooliselt vaadates on üleilmastumisele sihitud vastulööke tavaliselt toitnud moraalne pahameel, mis on pidanud suurte vahemaade tagant äritegemist rikutuse näitajaks. Sageli on see nördimus ammutanud inspiratsiooni ka religioonist. Laienev renessansimaailm andis inspiratsiooni Itaalia preestrile Savonarolale, kelle toetajad korraldasid „edevuse puhastustule”, kus langesid tuleroaks Firenze kaubanduselu „õied” – kõikvõimalikud luksusesemed. Üheks Savonarola järgijaks sai Martin Luther, kes kirjutas traktaate kaugete maadega äritegemise vastu, tuginedes pühale Paulusele ja tema seisukohale, et „ahnus on kõige kurja juur”.
Ülemaailmne integreerumine, ülemaailmne vägivald ja väärtuste kriis – need asjad on ajaloolisest vaatepunktist tihedalt omavahel seotud. Seega ei peaks me imestama, kui kohtame nende koosmõju ka praegusel globaliseerimisajastul. Kuid meie puhul võib reaktsioon kujutada eriti koletuks – seda põhjusel, et kriisi juured peituvad ennekõike finantsmaailmas.
Üleilmastumise viimast episoodi saatis ja toetas rahavoogude dramaatiline ekspansioon. Praegust kriisi – plahvatust rahaturul – võib käsitada kui reaktsiooni võlakoormuse kasvule, ja seda nii riikide kui ka eraisikute puhul. Kriis tekitab üldise surve hindadele – protsessi, mida 1930. aastate suure depressiooni ajal nimetati „võladeflatsiooniks”. Selle käigus nominaalsed võlad küll vähenevad, kuid reaalsed võlad kasvavad, sest hinnad langevad kiiremini.
Alates 1930. aastatest on peetud seda eilse päeva probleemiks. Näiteks arvati, et deflatsiooni saab hõlpsalt takistada õige rahapoliitikaga. Vaja on vaid intresse langetada ja veel kord langetada. Inglise Pank, USA Föderaalreserv ja Euroopa Keskpank on teinud just nimelt seda, nii ükshaaval kui ka koordineeritult, et turgu mõjutada. Jah, nad suutsid turgu mõjutada, kuid vaid umbes üheks päevaks. Siis valitses taas paanika.
Teised lähtusid jälle sellest, et deflatsiooni saab kindlasti ennetada rahapakkumise suurendamisega – ehk likviidsuse ja veel kord likviidsuse pakkumisega. Palju tsiteeriti Föderaalreservi juhi Ben Bernanke’i märkust 1990. aastate Jaapani kangekaelse deflatsiooni kohta: põhimõtteliselt tuleb inimestele lihtsalt raha jagada, nagu helikopterist. See strateegia toimis üsna hästi veel 2007. aasta lõpu maailmamajanduses. Aastal 2008 enam mitte. Keskpangad pumpasid majandusse enam kui 2,5 miljardit dollarit, kuid suutsid majandust vaid ajutiselt rahustada. Panku ei suudetud panna enam tavapäraselt raha laenama.
Kolmandad jälle uskusid, et deflatsiooniohtu saab pidurdada, kui keskpangad või valitsused ostavad halbu laene kokku. Idee võinuks olla iseenesest hea – esialgu oli see ka USA rahandusministri Hank Paulsoni päästeplaani tuum. Kuid selle rakendamine osutus liialt komplitseerituks, sest iga halb laen läks hapuks omamoodi ja sobiva hinna leidmine näis liiga keerukas.
See on lugu tulemusetust võitlusest deflatsiooniga.
Deflatsiooni ohud
Deflatsioonist välja tulemine näib erakordselt raske – ning 1930. aastate USA ja 1990-ndate Jaapani pikaajalistele deflatsiooniperioodidele ei järgnenud tõelist tervenemist. Deflatsioon, mis lähtub finantssektorist, on eriti ohtlik. Sellega on keerulisem toime tulla kui inflatsiooniga: deflatsiooniga võideldes ei saa intressimäärasid alandada nullist madalamaks.
Mitte kõik hinnad ei liigu deflatsiooni ajal alla. Võlad ei käi nendega kaasas, sest neil on nominaalne väärtus. Inflatsioon vähendab võlgade väärtust ning see, kui eramajapidamised ja ettevõtjad näevad oma kohustusi vähenemas, toidab julgust. Deflatsioon seevastu suurendab võlgu ja inimesed tunnevad, otsekui vajuks neile aeglaselt peale suur tinast tekk.
Kahe maailmasõja vahelise suure depressiooni päevil kirjeldas majandusteadlane Irving Fisher täpselt võladeflatsiooni. Võlausaldajad nõuavad võlgu sisse, muretsedes võlgade tagatiseks oleva vara väärtuse languse pärast ja sundides võlgnikke tagatisvara müüma ning see toob kaasa hindade edasise languse – tagajärjeks on krediidivõimaluste edasine vähenemine ning firmade ja pankade pankrotid.
Meie majandusteadlaste vastused neile probleemidele sarnanevad väga 20. sajandil pakututega. Nad püüavad probleemide lahendamist alustada nende juurtest. Kuid neile probleemidele leidub ka veel märksa vanemaid vastuseid. Deflatsioon kutsub esile radikaalset kapitalismivastasust ja võlgade tühistamise nõudmisi. Turumajanduse vastustamine võtab sageli laenude ja laenuinstrumentide hukkamõistu vormi.
Saudi vaimulik, suurmufti Abdelaziz Al al-Sheikh on öelnud, et majanduskriiside põhjuseks on laenuintress kui selline ja riskide jagamist puudutav šariaadiprintsiip lahendaks probleemi. Vana testament soovitas tsükliviisilist võlgade tühistamist iga 49 aasta tagant. Keskajal võitles kirik liigkasuvõtjatega.
Ahnus, uhkus, egoism
Sellised lähenemised käsitlevad võlgu moraalse defitsiidi põhjusena. Praegu on võlgu palju rohkem kui keskaja Euroopas. Tööstusriikide tarbijad võtavad krediiti sisseostude tegemiseks. Modernsuse teoloogilise interpretatsiooni järgi laename me üksteiselt üha rohkem – hukkamõistu väärival põhjusel. Me võtame laenu, sest oleme veendunud, et meie vajadused ja naudingud on suuremad ja olulisemad kui teise inimese omad. Kui me näeme poes läikivat autot, mida me endale lubada ei saa, oleme ometi sisimas sügavalt veendunud, et kõige parem oleks, kui meie ise selle autoga sõidaksime. Ahnust toidab seega teatud viisil uhkus ja egoism.
Juba enne 2007. aasta suve võis näha märke sellest, et oleme astumas uude ajastusse, kus „globaliseerumisteesile” tagasikäik antakse. Maailmakaubanduse liberaliseerimiseks peetud Doha läbirääkimised katkesid, sest puhkes konflikt võimule pääsenud arengumaade ja vanade tööstusriikide vahel. Autoritaarsed riigid nagu Hiina ja Venemaa kasutasid tooraineressursside piiratust selleks, et suurendada oma võimu maailmapoliitikas. Kerkis esile skeptiline suhtumine vaba kapitaliliikumise eelistesse.
Ajal, kui majandusolukord halveneb, tunnevad paljude maade inimesed muret immigratsiooni tagajärgede pärast. Selles uues maailmas muutub oluliseks eristada „võõraid”. Üksikisikud näevad välismaailmas pigem riske kui võimalusi. Riigid on valmis kaubandus- ja valuutasõdadeks ning seisma vastu oma ärihuvidesse sekkumisele.
Kui riigid sekkuvad „majanduse päästmiseks” järjest enam äritegevusse, tähendab see, et maksumaksjad pole huvitatud sellest, et keinsiaanluse eeliseid rakendataks väljaspool nende oma kodumaad. Uue tähenduse omandavad võim ja hegemoonia, sest poliitilised otsustajad mõtlevad pigem nullsummamängule kui võimaliku koostöö eelistele. Selles maailmas kalduvad konfliktid eskaleeruma, purustades heaolu ja rahvusvahelise korra nurgakivid.
Artikkel ilmus algul 29. jaanuaril ajalehes Die Zeit.
© Die Zeit/Harold James.
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
