Jass Kaselaane hoiatav majakas

Noor kunstnik on Linnagaleriis välja pannud monumentaalsusele pürgivad abstraktsed objektid.

Kunstnikud, kes tabavad kas intuitiivselt või analüütiliselt, kuidas tasakaalustada ümbritsevaid protsesse, isegi kui ees ei oota kiire tunnustus, on enamasti need parimad. Näiteks kui ühiskond arvab end nautivat stabiilsust, tõuseb uus põlvkond kunstnikke, kes „kõigutab paati”. Kui ühiskond tunneb keset muutusi sügavat ebaturvalisust, võtavad kunstnikud prohveti või n-ö antenni rolli. Ülima vale tingimustes suurendavad kunstnikud ausust. Või vastupidi, kehastuvad veel hullemateks triksteriteks. Niisugune muster kordub ja kordub läbi aastakümnete.

Jass Kaselaan leiab end noore kunstnikuna praegu ajast, mida iseloomustab suur ebakindlus paljudes valdkondades. Kunstis ja reklaamis tundub juba pikemat aega valitsevat keha ilma hinge ja armastuseta. Tundub, et „hing”, eetika tõsiseltvõetavus ja igavikulisus naasevad nüüd eesti nüüdiskunsti hoopis Tartu kaudu – tänu Tartu (ning ka EKA) taustaga skulptoritele Jevgeni Zolotkole ja Kaselaanele. Mõlemad on sõnades napid. Mõlemal on ette näidata Köler Prize.