JAZZKAAR: Kas Jimi Tenor on päriselt olemas?
Tema viimane plaat "Out Of Nowhere" annab vaevalt mõne vihje reaalsuse suunas. See on niivõrd erandlik teos tänases popmuusikas, näib olevat sündinud sedavõrd sealpool surelikku maailma, justkui juhusest ja kogemata, nii et tema loojat lihalikul kujul tingimata sinna juurde ei kujutlegi. Kindlasti mitte seda veidrates prillides soomlasest friiki. Võibolla on Jimi kõigest kanal, mille kaudu ajavad omi asju hoopis kõrgemad jõud. Aga ma lootsin, et keegi siiski vastab minu meilile.
Esimene minu katsetest kontakti leida tõi kaasa järgmise reaktsiooni - parima minu elektrooniliste kirjavahetuste ajaloos. Seal seisis: "Tonis. Saada küsimused. Ära kasuta oma nimes õ-tähte. Minu Outlook Express läheb sellest täiesti katki. Kasuta o-d selle asemel. Jimi." Nagu oleksin ma tunginud mõne roboti tehisgeneetikasse ja seal midagi õhku lasknud.
Edasine sai teoks mõne päeva jooksul vahelduva edu ja alljärgnevate tulemustega. Kuid mitte miski ei ole veel lõplikult kindel. Ehk ainult see, et kui Jimi Tenor on päriselt olemas, siis näeb teda 25. aprillil Tallinnas laval.
Mis see on, mida te loojana üritate teha?
Ma tahan luua laule, mida inimesed jääksid mäletama pikaks ajaks. Need lood ei pea olema number ühed kusagil poptabelis, vaid hoopis mingil moel segasema ja salapärasema toimega, võetagu seda kuidas tahes. Ja ma tahan luua midagi orkestrile, mis oleks veider ja nihkes, ja siis tahan ma selle kõik kuidagi kokku kombineerida pöörase lavashow'ga. Ma ei ole sellega veel päriselt valmis saanud. Aga ma olen juba ettevalmistusi alustanud.
Ja mida ootate inimestelt, kes sellega kohtuda saavad?
Mulle on väga tähtis viia inimesed nende tajudes pisutki kõrgemale tasandile. Et nende ellu lisanduks midagi, et toimuv liigutaks neid kuidagi. Kusagil klubides on see, jah, lihtne - kui on helitugevus, korduv rütm... See toimib seal hästi, aga ma olen ikka olnud kindel, et suudan teha midagi, millega mitte just igaüks, mitte iga DJ, hakkama ei saa.
Ma olen klubimuusika taustaga ja ma tean, mis inimesi mõjutab, ja see teadmine on mulle tohutuks abiks, kui ma tahan midagi öelda. Igatahes ei pea ma muretsema suurte struktuuride pärast, seesuguse jama pärast. Ei! Ma tahan teha neljaminutilisi laule, isegi kui nad ei tundu olevat neljaminutiliste laulude moodi. Tundub see arukas jutt olevat? Ma tõesti ei tea...
Kas seda kõike on raske ellu viia?
Jah, sest valitsev meedia on nii neetult konservatiivne. Taevale tänu, et vähemalt internet on olemas. Nii et päris muusika ja päris kunst ikkagi kestavad. Ma ei näe televisioonis, videos ega raadios oma muusika jaoks mitte mingit tulevikku ja ma suunan oma loomingu täiesti teadlikult ainult eriti andunud fännidele. Seepärast ma teengi nüüd järjest nõudlikumat muusikat. Eks näis, kui paljud söandavad mulle minu teel järgneda.
Paljud on kurtnud, et muusikas pole enam midagi teha. Et kõik on juba valmis ja ainus võimalus on elemente ikka ja uuesti ümber kombineerida...
See on täielik jama! Inimesed lihtsalt tahavad, et neile pakutaks samu asju ikka ja uuesti. On olemas tohutu palju erinevat muusikat, mis ei jõua publikuni. Nii lihtne see ongi. Kõik see tõeliselt abstraktne ja veider muusika, mis lihtsalt on juhtumisi ebapopulaarne.
Olete kunagi tundnud, et inimesed on teist valesti aru saanud?
Ma arvan, et probleeme on olnud küll. Aga kui arvesse võtta seda, millistes kostüümides ma esinen, siis on see loomulik. Show lihtsalt meeldib mulle, pole midagi teha. Ehkki mu muusika on tegelikult päris tõsine. Mitte kunagi pole mitte kusagil olnud hea toon mingeid piire ületada, teha midagi, mida sa teha ei tohiks. Inimesed kipuvad sind selle pärast lausa vihkama. Nii et niimoodi ma lihtsalt norin tüli.
Teie muusikat on peetud irooniliseks ja mänguliseks. Aga uus plaat "Out Of Nowhere" on puhas, ilus, kõrgelepüüdlev muusika ilma mingite postmodernsete jutumärkideta.
See on tõsi. Minu uuel plaadil ei ole mitte mingit tajutavat irooniat. Ja ausalt öeldes mulle meeldib väga, et see niimoodi läks.
Huvitab teid, kuidas inimesed teie muusikat kasutavad? On selles olnud midagi shokeerivat?
Kõik kommentaarid, mida ma selle kohta kuulnud olen, on olnud meelitavad. Peaasjalikult ütlevad inimesed, et nad kasutavad minu muusikat seksimise ajal. Ma ei tea, miks nii.
See, mis teie plaadil toimus soul-väljendusega, oli eriti veetlev. Kas selline muusika nagu soul tundub oma "juurtetruudusega" teile siiruse ja aususe viimane bastion popkultuuris või on ta nüüd juba samasugune tehiskonstruktsioon nagu rap või techno?
Oeh, minu muusikas selles mõttes küll mingeid juuri ei ole. Ma arvan, et praegu on asi sedamoodi, et ainult afro-ameerika päritolu juured on need "päris" juured. Muidugi mõista ei taha mitte keegi mitte midagi teada Lõuna-Soome juurtest. Ega sest midagi ei olegi. See pinnas, millest mina olen välja kasvanud - seal pole "traditsiooniline", folkloorne muusika hoopiski mingi kõva sõna olnud. Ehkki - mida vanemaks ma saan, seda enam hakkab see tunnetus mulle meeldima. On sellist Soome muusikat, milles on varjul mingi väga sügav kurbus.
Mis on teie arvates ja just teie loodut silmas pidades kõige olulisem tehnoloogiline uuendus muusika ajaloos?
Heh-heh. Vaat kui flööt sai selle kuju, mis tal praegugi on, siis öeldi, et see on tehnoloogias absoluutselt kõige viimane sõna. Et enam kaugemale minna ei saa. Mina mängin flööti, nii et see arvamus sobib mulle küll. See kõik on üks suur evolutsioon, kui ausalt öelda. Üks pidev protsess. Tehnoloogias pole midagi, millel oleks tõeliselt erandlik tähendus. Lõppude lõpuks otsustavad ikka kõik inimesed ja nende emotsioonid. Sellel on jah erandlik tähendus.
Mida olulist te oma viimasel plaadil tolle Lodzi orkestriga töötades avastasite?
Kui nad mängisid lugu "Paint The Stars", mis oli algusest lõpuni minu arranzheering ja orkestratsioon, siis oli see tõeline shokk, sest see kõlas nõnda hästi. Nõnda hästi ja nõnda teistmoodi kui mõni muu lugu plaadil, näiteks "Spell", mis oli rohkem selline tavaline popansambel pluss orkester. "Paint The Stars" oli lihtsalt orkester kogu selle ilus - keelpillide kobarakordid kõrgetes registrites jne. Ja see orkester ise oli ka tõeliselt sõbralik. Väga kenad inimesed.
Nii et see ei tundunud, nagu kohtuksid kõrge ja madal kunstitraditsioon?
Ma arvan, et kõik lihtsalt tegid oma tööd ja muud midagi. Orkester arvas, et see, millega me olime valmis saanud, oli päris muusika ja nad olid meelitatud.
Näib, et kunagi 70ndate alguse pomp-rock'i aegadel oli orkester väga ebapopulaarne valik popmuusika eesrindlikumas osas ja see, et ta nüüd on taas tunnustuse leidnud, tuleneb huvist filmimuusika vastu.
Jah, ma olen täiesti nõus. Ehkki kogu see uus filmimuusika, mida viimasel ajal olen kuulnud, on olnud pahn.
Klisheeküsimus, aga on teil kangelasi kultuuris, kellega tahaksite isiklikult kohtuda? Ja miks?
Neid on jah, aga nad on inimesed, kellega ma tahaksin koos töötada, ja sellepärast ma ei ütle nende nimesid. See on saladus.
On öeldud, et palju tänasest muusikast - ka heast muusikast - on narkootiline. Et ta ei agiteeri enam ega püüdle äratama, vaid pigem uinutab.
Õige ta on. Tänapäeval on muusika üsna kahjutu.
Teie muusika kohta kohta võib viimase plaadi põhjal peaaegu sedasama öelda - ta püüdleb kõrgete, ülevate ja mittemateriaalsete asjade poole.
Mulle meeldib muusika tema enese pärast. Ma ei arva, et sinna peaks veel mingeid asju juurde lisama. Mingeid kunstlikke sõnumeid või midagi. Mulle näiteks meeldib lihtsalt sentimentaalne muusika.
Ja see narkootilisus...
Narkovärgi kohta ma ei tea. Ma ise drooge ei võta, kui alkohol välja arvata - mis iseenesest on muidugi päriselt üks väga kahjulik droog. No Põhjamaades teavad ju kõik, mida alkohol teeb! Aga minu muusika ei ole neist asjadest küll absoluutselt mõjustatud.
Millest ta on mõjustatud?
No näiteks sellest, kui ma külastan oma vanemate suvekodu Soomes, kuulan linde ja vaatan loodust. Kui seda niimoodi kirjapandult lugeda, siis on see jah üks imal värk. Aga kui sa ikka kalale lähed või midagi - siis pole see ühti nii imal, eks ole?
Tõnis Kahu
Jimi Tenor esineb ööklubis Koloss kolmapäeval, 25. aprillil kell 21.
Rahvusvaheline soomlane
Rahvusvahelises meedias pärast Sibeliust kuulsaimaks Soome muusikuks nimetatud Jimi Tenor, kodanikunimega Lassi Lehto, sai oma hüüdnime Jimi 70ndatel tänu välisele sarnasusele Jimmy Osmondiga. Lahtist pärit muusiku nime teine osa on tuletatud lemmikinstrumendist tenorsaksofonist.
Suurel määral 70ndate filmimuusikast mõjutatud Jimi Tenor on vaatamata lühiajalistele saksofoniõpingutele Oulunkyla jazzikonservatooriumis oma muusikukäekirja kujundanud ikkagi iseseisvalt, musitseerides nooruses selliste ansamblite nagu Himo, The Cherry Pickers, Pallosalama, Iloinen Poika Milloin ridades.
80ndate keskpaigas asutas ta koos oma venna Markuga ansambli Shaman, millest suvel 1986 sai Jimi Tenor And His Shamans. Ka Tallinnas ja Tartus esinenud industriaalset funk'i viljelenud bändi põhilisteks eeskujudeks olid Einstürzende Neubauten ja Test Department. Kokku 4 albumit avaldanud Shamansi elutee lõppes aga 90ndate algul bändiliikmete motivatsiooni ja publiku suurema huvi puudumise tõttu. Tühjade õlivaatide, tolmuimeja ja igasuguste muude vahendite poolt tekitatud müra sidumine traditsiooniliste muusikainstrumentidega oli ennast ammendanud.
See sundis Jimi Tenorit otsima uusi võimalusi välismaalt. Otsingud viisid mehe oma tollasele tüdruksõbrale Tiina Helistenile (aka Tiina Timantti) järgnedes kolmeks aastaks New Yorki, kus päevatöö kõrvalt (turistide pildistamine Empire State Buildingu katusel) sai tegeldud katsetustega kunsti ja koos Jusu Luonelaga filminduse vallas. Muusika jäi mõneks ajaks tagaplaanile. Kui Jimi oma New Yorgi korteri köögis taas tasapisi uusi lugusid salvestama hakkas, oli tulemuseks senisest täiesti erinev jazzi ja electro-lounge'i segu, mis sobis avaldamiseks vahepeal rahvusvaheliselt kultusstaatusse tõusnud soome plaadifirma Sähkö alamärgile Puu. Uue perioodi debüütalbumilt "Sähkömies" (1994) pärineb ka Tenori esimene suurem hitt "Take me baby", mis tolleaegsetes saksa gayklubiringkondades kujunes lausa hümniks.
Olles järgmise kauamängiva "Europa" (1995) esitlusturneel, hakkab Jimi Tenor silma aga Steve Beckettile, inglise ühe tunnustatuima elektroonilise muusika leibeli Warp records bossile, kes, näinud Jimi veenvat lavaesinemist, otsustab teha artistist staari.
Warpi all ilmunud albumitega "Intervision" ja "Organism" kinnistub Tenori maine rahvusvaheliselt tunnustatud kultusartistina. Kuid tema järgmine samm ehk koostöö Lodzi Suure Teatri orkestriga Tadeusz Kozlovski juhatusel viib ta senisest keskkonnast täiesti uuele tasandile. Koostöö tulemuseks on album "Out of Nowhere" (2000), mille eelarve suurus sundis Warpi Tenoriga sõlmitud plaadistamislepingu lõpetama.
Nii on üks ajastu värvikamaid muusikuid, tunnustatumana kui kunagi varem, hetkel ilma kindla toetuspinnata avastamas tuleviku poolt pakutavaid uusi võimalusi.
Aivar Tõnso
