Seisin Laulukaare vahetus läheduses pannkoogisabas, kui mu otsa komistas inimene, kelle seisundit võis liialdusteta kõigi mäluaukude emaks kutsuda. Nohises midagi kohmetult, tõstis oma tont teab mitmendas reaalsuses eksleva pilgu ja teatas vigaseimas mõeldavas inglise keeles: “Ma ei usu kammbäkkidesse.” See oli Neumann, kunagise Soome menuansambli Dingo võtmeisik, kes neil päevil oma aega just suurejoonelise tagasitulemisega sisustas. “Mille kuradi nimel Sa neid siis teed?” tahtsin küsida, kuid teab kui põneva kahekõne algust mehe konditsioon ei ennustanud ning sarkastilistest küsimustest puutumata jätkas ta oma gravitatsiooniseadusi trotsivat rännakut.

Raske öelda, miks too mõne sekundi väldanud vahejuhtum just nüüd meenus. Nimelt ei ole Jeff Lynne’i ehk Electric Light Orchestra uus plaat tegelikult mingi comeback, kuigi see esimesel pilgul ja kõiki olemasolevaid mõõtkavu aluseks võttes just täpselt nii paistab. Lynne on teinud ELO plaate kõik need viisteist aastat, mille jooksul neid justkui ilmunud ei ole. Õigemini on ta neid teistel lasknud teha. Olgu see Tom Petty, George Harrison, Roy Orbison või mistahes teine suurus, kelle muusikat ta on produtseerinud – välja on ikka järjekordne Electric Light Orchestra kukkunud.

ELO ON KINDLASTI TUGEVAID SEOSEID LOOV TÄHEKOMBINATSIOON ning “Zoom” ei peta selle kaubamärgi reanimeerimisele lootusi rajanud muusikahuvilist. Ta kõlab nagu Electric Light Orchestra alati kõlanud on. Ei mingeid vapustusi, katseid vahepeal peost libisenud põlvkondadele arusaadav olla ega väljakujunenud käekirjast eemalduda. Tohutu kogus biitleid (Ringo Starr ning George Harrison teevad külalistena niigi selge asja veel selgemaks), tükike Elvis Costello esteetikat ja mõned nutikad t‰ellokeerutused. Tal puudub igasugune kontakt praeguse hetkega ning olgem ausad, miks tal peakski see olema? Kui “Zoom” mõnevõrra paremini ettekujutatavsse ajastusse ehk kusagile kaheksakümnendate esimesse poolde mõelda, siis küllap on Jeff Lynne parima ELO albumiga hakkama saanud. Ainuüksi “Ordinary Dream”, “Just For Love” või “State Of Mind” õigustavad “Zoomi” olemasolu täiega.

Kümme aastat tagasi poleks ma iialgi uskunud, et mõni ELO plaat mulle sellisel määral meeldida võiks. Noh, nüüd on see juhtunud. Saamata aru, mida levinud reklaamfraas “kaua oodatud” võiks tähendada. Ma lihtsalt ei osanud oodata.