01.02.2016, 00:10
Jeltsin ja tema aeg
Meil peetakse baltlaste rolli NSVL-i kukkumises määravaks, aga Harvardi professor nii ei arva.
FOTO:
Timothy J. Coltoni sulest pärinev Boriss Jeltsini mahukas elulugu jõudis eesti keelde tõlgituna meie raamatulettidele igati õigel ajal. Alles meenutasid kõik suuremad väljaanded veerandsajanditagust tollase Vene NFSV ülemnõukogu esimehe Tallinna välkvisiiti, mis toimus pärast Vilniuse veriseid sündmusi. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et kuigi üks Jeltsini lähedasemaid tolleaegseid kaastöötajaid Gennadi Burbulis väidab (13.01 Postimehes ilmunud intervjuus), et sellel kohtumisel laoti Nõukogude impeeriumi lagunemise konstruktiivsed alused, pole raamatus seda sündmust isegi mainitud. See on hea näide, kuivõrd erinevatesse kaalukategooriatesse võivad minevikusündmused vaatevinklist olenevalt paigutuda. Ja kuigi meie ajalookäsitluses on valdavaks kujunenud seisukoht Eesti ja teiste Balti riikide erilisest rollist Nõukogu Liidu lagunemises, on kõnealuses teoses Eestit mainitud ainult mõned korrad. Näiteks siis, kui kirjeldatakse Nõukogude kongressi 1990. aasta 12. juunil tehtud otsust Venemaa „suveräänsuse” kohta. Selle puhul öeldakse möödaminnes, et samasuguse manifesti olid vastu võtnud juba kuus liiduvabariiki, esimesena neist Eesti NSV 1988. aasta novembris. Eestit mainitakse veel Tartus teeninud kindral Džohhar Dudajeviga seotult (lk 293). Eestlastest on nimelise mainimise au raamatus pälvinud üksnes Viktor Palm. Sedagi tema vastuseisu tõttu 1989. aasta 29.–30. juulil moodustatud regioonidevahelisele saadikugrupile juhi valimisele. Coltoni sõnade järgi olevat Palm pidanud Jeltsini või kellegi teise juhiks valimist saatuslikuks veaks.