Jeremei Aipin - eesti filmi kangelane


Laupäeval esilinastus Pärnu X Visuaalse Antropoloogia Festivali raames konkursiväliselt eesti värskeim dokumentaalfilm, Valentin Kuigi "Hääled" (Eesti Telefilm ja Onfilm, 1996).

14. juuli Aktuaalses Kaameras kõneldi sellest kui festivalil eripreemia pälvinud Siberi-teemalisest filmist.

Täpsuse mõttes tuleks lisada, et tegu on väikerahva-teemalise linateosega, milles kajastatakse soome-ugri rahvaste hulka kuuluvate hantide huvide eest võitleja, handi kirjaniku ja poliitiku, Venemaa Põhjarahvaste Assotsiatsiooni esimehe Jeremei Aipini pürgimist Venemaa Riigiduumasse 1995. aasta detsembris. 14. juulil saabus Jeremei Aipin festivali organisaatorite kutsel Eestisse ning osales Pärnus Chaplini keskuses toimunud arutelul.

Kes on Jeremei Aipin? Kirjaniku, poliitiku ja Venemaa Põhjarahvaste juhi ametist juttu juba oli. "Esimest korda nägin Aipinit Lennart Meri filmis "Toorumi pojad", kus ta esines koos isaga," selgitas Valentin Kuik. Tuttavaks saadi mõned aastad tagasi. "Palusin luba tema valimiskampaania filmimiseks, sest teadsin, et ta kandideerib Riigiduumasse ka 1995. aasta valimistel," rääkis Kuik. Aipin palus järelemõtlemisaega ning seejärel andis oma nõusoleku. 1991. aastal Riigiduumasse pääsenud Aipin töötas välja Venemaa Põlisrahvaste Põhiõiguste deklaratsiooni projekti ning ehkki seda pole senini veel käiku võetud, on Aipini arvates kõige tähtsam see, et deklaratsioon on koostatud nii, nagu põlisrahvad ise soovivad.

"Hääled" pole ainult portreefilm. Niisamuti ei saa teda pidada poliitiliseks dokfilmiks. Pigem on tegu eetilise filmiga, mille peateemaks on ellujäämine. Et just viimane on olnud iga-aastaste Pärnu filmifestivalide tunnusteemaks, tekkis nii mõnelgi vaatajal küsimus, miks jäi film konkursiväliseks? Tõepoolest: miks?

Isiksus keset vastuolu

Valentin Kuigile pole handi-teema sugugi uus. Tema 1994. aastal valminud filmis "Lend" käsitletakse handi laste kooliskäimisega seotud probleeme. Seekordses filmis vaatleb autor põlisrahva ja keskvõimu vahelisi suhteid ühe isiku valimiskampaania kaudu. Vastandades õigust õigusetusele, tõde valele ja ellujäämistahet hävitamisprotsessile avab filmi looja nii mõndagi olemuslikku Venemaa väikerahvaste olukorrast.

Ometi pole Kuigi film lihtsalt dokument ühest konkreetsest sündmusest. Vaatajale mõjub film rabavalt, kuid rabavaks osutusid toimunud sündmused filmitegijatelegi. "Mina läksin tegema filmi Aipini võidust. Olin selles absoluutselt kindel," selgitab Kuik. Paraku jäi võit tulemata: 5 tundi enne valimiste algust saabunud faks käsib Aipini nime valimisnimekirjadest maha kriipsutada.

Demokraatia võitu kujutada soovinud filmitegija idee pöördus pea peale. Kuik ei kujuta sündmuse traagilisust traagikat eraldi välja tõstes ja traagikaga mängides. Tema tulemuse ehedus seisneb ootamatu tasakaalu leidmises dokumentaalsete väljendusvahendite ja teose kunstilise külje vahel.

äkki sünnibki hea film või mistahes hea kunstiteos juhuslikult ja ootamatult? Suure ja tõelise poole püüdleja võib kõik viimse kui nüansi ette ära kavandada, ja oodatavale "suurele" koha nö ette ära broneerida, aga tema, tujukas ja isepäine, võtab kätte ning jätab kohale tulemata. See, mida Kuigi filmis näha võib, pole ainuüksi dokumetaalmaterjal, vaid vahetu tegelikkus.

Igasugused hääled

"Hääled" filmi pealkirjana tähistavad ühelt poolt konkreetseid valijahääli ("Mina valin ainult Aipinit, mis sellest, et ma teda kunagi näinud pole," "Mina usaldan ainult Aipinit," jne, jne), teiselt poolt kuuluvad "häälte" hulka kampaania korraldajate, koosolekutest osavõtjate, ametnike, telefonikõnede, koopiamasinasurina ja lennukimootori mürina hääled. Nende häälte hulka kuulub ka filmi alguses taigast põtra koju kutsuva naise hääl. Filmi lõpus kutsumine kordub. Ring saab täis. Igapäevase elu hääled ning lume krudin jäävad kajama filmi lõpuni. Kõik tundub olema nagu filmi alguses, kuid siiski mitte.

"Olen oma loomult optimist," selgitab Aipin Pärnu auditooriumile. "Usun, et kui millegi eest võidelda, siis ei jää see enam selleks, mis ta oli, vaid muutub paremaks," arvab Jeremei Aipin, kelle peateos "Handid" peaks lähemal ajal ilmuma Ameerikas ning septembris on oodata selle presentatsiooni Soomes. Praegu kirjutab handi tuntuim kirjanik raamatut 1934. aasta Kazõmi ülestõusust.

LIVIA VIITOL

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare