Jesuiidikindral Milosz

Poola luuletaja kuulus esseekogu koorib Ida-Euroopa intelligentsilt kaitsekihi

Esmajoones on see ohtlik raamat. Miloszi põhjas lõõmab hele kättemaks kõigele sellele, mida ta oma elus pole õigeks pidanud, kuid tema enesedistsipliin, tema ettevaatlikkus ja rahu oma kättemaksu targaks tekstiks vormimisel – see on haarav. Kõik korrused langevad, aga mitte kedagi ei tapeta, sest langedes ollakse veel elus.

Meie ees on poliitilis–moralistlik traktaat stalinistliku jesuitismi pahedest, mis pandud paberile jesuiitliku dialektika leebe võluga. Tõed, mis Milosz välja käib, võtab ta mingil hetkel märkamatult tagasi, mõisted, mida lammutab (eriti "dialektika"), osutuvad tema enda mõtlemiskategooriaiks, valikud, mis ta lugeja ette seab, laseb ta tähelepandamatult nurjuda.

Munk, mitte õpetaja

Oma kirjanikest sõprade elulugusid visandades ei ütle ta kordagi, et need tegid ideoloogilise vea. Nõukogude võimu rüpes ei tehta vigu, sest viga eeldab valikut. Miloszi kättemaks on rängem, sest ta näitab, leebelt ja irooniliselt: leninistlik–stalinistlikus kultuuriruumis käite te, sõbrad, kõik alla, igatahes ja nagunii. Lugeja ei leia mingit käegakatsutavat pidet, mis annaks talle jõudu vägivalla vastu. Tekst on ängistav oma fatalistliku ümaruse tõttu. Nagu Orwelli "1984": kui nad sind ikka väga–väga piinavad, mu arm, siis salgad sa mu nagunii.

"Kõik katsed astuda üle Moskva Poliitbüroo seatud piiridest lõpevad ebaõnnestumisega," kirjutab jesuiitlik dialektik Milosz, andmata mingit lootust – ja tarvitades lootusetust kui oma viimset relva. Sellisena osutub "Vangistatud mõistus", see peene analüüsi, võltsimatu kaastunde ja vaoshoitud sarkasmi segu viimaks ka Miloszi enesepiitsutuseks. Stalinism – see oleksin ma ise, sosistab autori salajane mina kusagilt ridade vahelt, seetõttu ära mind sõnast võta, aga jälgi mu tegevust. Milosz on munk, mitte õpetaja, ta ei anna head nõu. Ta ei usu mitte juhtnööridesse, vaid läbipiitsutatud hinge senisest suuremasse puhtusse.

Malbelt koorib Milosz Ida–Euroopa intelligentsilt tema kaitsekihi. Mitte harimata lihtrahvale ei toetunud nõukogude võim, väidab ta, vaid parimale osale intelligentsist. Sellele, kes nõukogude võimu seesmiselt omaks võtmata haarati sotsiaalsesse eneseteostusse.

Roll, mille nõukogude ühiskond omistas kunstnikule, kirjanikule, teadlasele oli võrratult suurem ja peibutavam, kui ta seda saab eales olla kapitalismis. Lastekodul polnud talvel briketti, aga poeet kirjutas sellest ajalehes ja riik muretses briketi. Selle, et poeet sisimas nõukogusid ei sallinud, neelas võim alla. Tähtis oli, et ideeline tõrkuja säilitas ühiskondliku aktiivsuse ja tajus oma autoriteeti rahva ees. Just see oli nõukogude võimu parim propaganda.

Kavaldav intelligent andis võimule vasaku käe väikese sõrme, vihjab Milosz, et siis allesjäänud üheksaga olla vabam mees – see oli üldine usk. Kirjutas luuletuse Leninist, et selle võluväljas panna paberile pooldissidentlik näidend. Ent just nende vasaku käe väikeste sõrmedega, mida Keskuse laod olid täis, hoiti ülal nõukogude võimu. Väikese sõrme andmine ei olnud mitte intelligendi, vaid võimu idee. See oligi uue nõukogude usu keskne rituaal, mida praktiseeris just see parim osa intelligentsi, kes nautis oma nakatamatust nõukogude võimu. Preester ei pea ise uskuma, kui ta oma ametirituaali sooritab. Mitte korrumpeerunud parteiladvik, mitte naiivsed tõsikommunistid, vaid skeptiline intelligents oli nõukogude võimu ainuke reaalselt toimiv preesterkond.

Leebe kägistus

Tegelikult ei jäta Milosz, kompromisside entsüklopeediat kirjutades, sotsiaalse eneseteostustungiga intelligendile mingit võimalust kompromissiks. Kui tal ei ole õnne elada ja surra ainult ühe võimu ajal, siis on angazheeritud haritlase saatus pidev enesepett. Või – revolutsioon. Ent selle viimase sõna asemel ütleb Milosz: ära võta mind sõnast, vaid jälgi mu tegevust.

Milosz demoniseerib nõukogude võimu mitte ainult seepärast, et ta seda oma alles hapras pagulasolekus, vastpääsnuna, ka ise kardab. Tema taktika on leebe, intelligentne kägistamine väljapääsmatuse–käterätiga. Heas usus, et kägistatu end lõplikult kägistada ei lase ja viimaks rabelema hakkab.

Ja siin ilmubki Milosz meie ette jesuiidikindrali rüüs, kui mees, kes puhastas teed oma kaasmaalase Karol Wojtyla, hilisema nimega paavst Johannes Paulus II tegevusele.

Pole vähimatki kahtlust, et Johannes Paulus II, see Kesk–Ida–Euroopa poliitilise vastureformatsiooni üks arhitekte, on Piiblil hoidnud Miloszi esseid. Ja et ta on neid täpsemalt, dialektilisemalt lugeda osanud kui paljud poliitilised tulipead vasemal ja paremal rindel, kes võtsid sõna, aga ei jälginud tegu.

Eripärane Poola

Hendrik Lindepuu , "Vangistatud mõistuse" tõlkija

Minult on tihti küsitud, et miks just poola kirjandus, teater ja film. Üks põhjus on kahtlemata selles, et olin poisikesena põhjatu raamatuahmija ning Henryk Sienkiewiczi ajalooline triloogia haaras mind jäägitult kaasa. Ehk on mu elutee kuidagi ette määratud juba sünnikuupäevaga. Juhuse tahtel olen sündinud 11. novembril, Poola iseseisvuspäeval. Teise suure juhuse – armastuse – tahtel olen asunud elama Laiusele, mis aastail 1582–1622 oli Rzeczpospolita põhjapoolseim staarostkond ja kindlustatud punkt.

1984. aastal ostsin antikvariaadist poola keele õpiku ja alustasin iseõppija okkalist rada. Poolasse pääsesin alles 1987. aastal, enne kuulsin poola keelt vaid raadiost.

Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu toimetaj

Esimest tutvust tegin Miloszi loominguga 1981. aasta kevadel, kui pärast Miloszile 1980. aasta Nobeli kirjandusauhinna määramist Soome ajakirjas Kanava ilmus tõlge "Vangistatud mõistuse" Baltimaid käsitlevast peatükist. Kunagi ei unune see tänutunne, et keegi kuskil ja kunagi (raamat ilmus Pariisis poola keeles juba 1953) on võtnud vaevaks avaldada tõtt Nõukogude "süsteemi" kohta. Siis ei julgenud ju uneski näha võimalust, et juba 1988. aasta lõpul ilmutame sama peatüki tõlke "Loomingu Raamatukogus" (Valik III, nr 51/52). Raamatu ilmumine täielikul kujul on nüüd nagu auvõla maksmine: see on klassikaline teos, mis peaks olema kättesaadav igal maal, millel on nõukogude võimuga oma arved klaarida