Jethro Tull, dinosaurus oma parimates aastates

 (3)
50 aastat lavakarjääri teinud maailma üks karismaatilisemaid lauljaid Ian Anderson esitas Tallinnas Jethro Tulli kuulsamaid palu.
50 aastat lavakarjääri teinud maailma üks karismaatilisemaid lauljaid Ian Anderson esitas Tallinnas Jethro Tulli kuulsamaid palu.Foto: Dmitri Kotjuh

Legendaarse rokkbändi nostalgiahõnguline etteaste Tallinnas oli täpselt selline, nagu fännid ootasid.

Kui kolme nädala taguse Toto kontserdi publikus andis meeste seas tooni korralikult pöetud soeng, siis vähemalt pealtvaatajate järgi hinnates võib öelda, et teisipäevane Jethro Tulli turnee, mis tähistab 50 aasta möödumist bändi esimese albumi „This Was” ilmumisest, polnud paipoistele mokkamööda. Tõepoolest, Nordea kontserdimaja laval toimuv oli vähemalt pealtnäha tormilisem.

Tormilisuse eest vastutas eeskätt bändi 70-aastane liider Ian Anderson. Nõtkel sammul mööda lava ringi tuisanud artist ei näidanud pärast kahe tunnipikkuse osaga etteastet väsimuse märke, teenides pealtvaatajailt kõrvutusi Mick Jaggeriga. Palju kordi sai näha ka tema kaubamärki – ühel jalal seistes flöödimängu, mille tõttu Washington Posti arvustuses võrreldi teda kunagi põrunud flamingoga. Fännidele pole see ilmselt üllatus, et Andersoni hääl ei kõla enam ammu nagu noorpõlves ja ta eelistab vanu laule esitada madalamalt. Aga ega ta ole ju iial eriline laululind olnud.

Nagu kohane muusikule, kes kirjutas progemuusikas levinud kontseptuaalalbumeid pilava plaadi „Thick as a Brick” (paljud kuulajad ei saanud naljale pihta), viskas Anderson laval hea portsu (enese)iroonilisi kilde. Muu hulgas jäljendas ta hetkeks flöödil onaneerimist (olen kindel, et mõni saalisolija pidas sedagi tõsimeelseks rokkstaaritsemiseks).

Mürisev nostalgia

Ülejäänud Jethro Tulli moodustasid seekord John O’Hara (klahvpillid) ja David Goodier (bass), kes mängisid ka ansambli 2007.–2012. aasta koosseisus, ning kitarrist Florian Opahle ja trummar Scott Hammond Andersoni soolobändist. Kaks viimast liiget polnud Jethro Tulli asutamise ajal veel sündinudki.

Kontserdi kava oli puhtalt nostalgiahõnguline, esimene pool oli kokku pandud esimese nelja plaadi põhjal, teise poole moodustasid uuemad lood 1970-ndatest, ühe (veidi) värskema erandiga. Jethro Tulli toonasest edust annab aimu kunagises popmuusika ajakirjas Melody Maker 1975. aastal esitatud küsimus, kas tegu on maailma suurima bändiga.

Fännidele pole see ilmselt üllatus, et Andersoni hääl ei kõla enam ammu nagu noorpõlves ja ta eelistab vanu laule esitada madalamalt.

Kõlasid bändi kuulsamad palad nagu „Living in the Past”, „Aqualung”, „Thick as a Brick”, „Too Old to Rock and Roll, Too Young to Die”, „Heavy Horses”, sekka ka laiemale üldsusele ehk vähem tuntud lugusid nagu „A New Day Yesterday” või „Song for Jeffrey”. Lisaloona lõpetas kontserdi mürisev „Locomotive Breath”.

Videotervitustega esinesid kunagised Jethro Tulli liikmed John Evan ja Jeffrey Hammond (tema soovilugu oli „Song for Jeffrey”), aga ka näiteks Black Sabbathi liider Tony Iommi, kes 1968. aastal tegi bändi koosseisus kaks etteastet. Ekraanil said sõna ja oma soovilugusid tellida Steve Harris (Iron Maiden) ja bluusikitarrist Joe Bonamassa. Eks sai kuulda sedagi, mida raskerokimehed Jethro Tullilt õppinud on.

Kui juhuslikult kontserdile sattunule võis see kõik ehk lõpuks veidi üksluisena mõjuda, siis fännid jäid kindlasti väga rahule.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare