Jevgeni Zolotko maailmaruum pööningul
Kolm aastat tagasi valmistasime ette Zolotko esimest suuremat isikunäitust „Hall signaal” galeriis Vaal. Tehes kord galerii avamiseni aega parajaks, ronisime sealsamas vastas oleva vana tehasehoone aknalauale ja piilusime sisse. Avanev vaade hämarale ja tolmusele laoruumile (vana mööbel ja issand ise teab, mis kola) pani hetkeks hinge kinni (et mitte öelda: tekitas metafüüsilist peapööritust). Tol hetkel teadsime täpselt, mida teine mõtleb ja tunneb. Leidsituatsioon seal ruumis kehastas täielikult meie visiooni eelolevast näitusest. Selles ruumis olid korraga vaaraode hauakambrid, kaugete planeetide tagaküljed, inBoili unustatud töökoda ja Stalkeri tsoon. Ilmselt ka see potentsiaal, mida mõne päeva pärast avatud näitusel hakkasid genereerima Zolotko väljamõeldud masinad nimega NIKH – ruumi juurdetootmise generaatorid.
Tartu kunstimaja pööningul äsja oma viimasesse faasi jõudnud monumentaalse kuueosalise projekti „Asjad” puhul on Zolotko lähtunud analoogsest ruumilisest situatsioonist. Reaalsest keskkonnast, kus on aegade pikku tekkinud kihistik hüljatud artefaktidest, tuvikoloonia elujälgedest ja issand ise teab millest, moodustab „halli signaali”, kõnetades vaid pühendunud Stalkerit, hullu poeeti või metafüüsikust kunstnikku. Kuna tegu on olnud pikaajalise protsessiga, läheks siinkohal pikaks kõike kirjeldada, ent kuna viimane osa jääb kunstimaja galeristi sõnul avatuks niikauaks, „kuni keegi seda näha tahab”, siis tasub mainida, et hoolimata kohaloleku olulisusest on väljas ka dokumentatsioonid eelmisest viiest osast.
Dostojevski ja zen
Näituseprojektil on oma tekstuaalne kihistus, mis valgustab põrmus peituvat. Zolotko ise kasutab (peale mitme muu seose religiooniga) motona Dostojevskit, starets Zossima zenilikku repliiki „Vendadest Karamazovitest”: „Armastage kogu Jumala loomingut, nii tervikut kui ka iga üksikut liivatera. [---] Kui sa iga asja armastad, mõistad sa ka Jumala saladust asjades.” Seda universalistlikkust võiks dekonstrueerida sarkastilise küsimusega: kas kõige eluõiguse tunnistamine, kaastunne ja armastus peaks hõlmama ka tatikolle, mikroobe, batsille, surnud munarakke jne – kõike abjektset või inimperspektiivile liiga hoomamatuks jäävat?
Kuidas sellesse mõneti klassikalisse paradoksi võiks suhtuda, sugereeris projekti 3. osa, kus pööninguruum oli korrastatud „Viimse kohtupäeva” ikooni järgi; kusjuures „põrgu” koha peal rippus etnograafiamuuseumist laenatud viljatuulamise hiigelsõel, millest oli läbi sõelutud kogu pööningule kogunenud praht. Sõelale jäänud esemed läbisid veel ühe sõela: postamentidel oli korrastatult eksponeeritud kõik, millele sai nime anda: pudelikild, katusekivi tükk, tuvi tiivaluu, kruvi jne.
Selline metoodiline asjade loendamine, registreerimine, taksonoomiate loomine, museaalne mälu korrastamine on sarnane 1960-ndatel mitmetel loomeväljadel populaarseks saanud kiretu kontseptualismiga, heideggerilikus tähenduses fenomenoloogilisega, puhta pealispinna kirjeldamisega.
„Autor teeb tegemist vaid ruumidega ja nende täitematerjaliga, millel on nimi ja koht klassifikatsioonis; need nimed, sõnad üldiselt aga on asjade vääringus, on ühe suure ja paljude väikeste mängude klotsid, millest tekst on kokku laotud,” on Anti Saar kirjutanud prantsuse eksperimentaalkirjaniku George Pereci kohta.
Zolotko projekti üks külalisesinejaid ongi Pereci eestindaja Saar, kelle hääl pimedast pööningunurgast preestri kombel retsiteerides asju grupeerib või morbiidset Rõngu unelaulu häälutab. Lauldakse lapsele, kelle memm pole metsas marju ega taat linnas saia toomas, sest „hauas hingvad nad mõlemad, kalmukünka all viimast und”. Iseäralise knihvi lisab asjaolu, et eesti päritolu sõnu lauldakse vene rahvalaulu viisil, sest mingi seletamatu mäluühenduse tõttu mäletas Zolotko laulu oma lapsepõlvest just niimoodi. Tolmunud pööning sõuab hüpnootilise mana saatel läbi ajamere.
Pööning on otseselt seotud ala-, mitteteadvuse või teadvustamatusega, seal on igapäevasuse ja olemise hämaramad äärealad, nende kaudu avanev poeetiline metafüüsilisus. Seega ei saa ümber topoanalüüsist, Jungist ja Bachelardist. Viimasena nimetatu „Ruumipoeetikas” on alateadvuse asukohaks küll hoopis kelder, mis minu meelest on ilmselgelt liiga külm ja seetõttu ratsionaalne koht, kus võib end hästi tunda talvekartul, saun või värkstuba, ent mitte alateadvus, mis nõuab, et katusepraost teda mõni päiksekiir aeg-ajalt valgustaks.
Kõige hääbumise kultuur
Kuulates näituse viimases osas teise külalisesineja, Helena Tulve Loretto litaaniatele loodud heliteost „Stella matutina”, kõlab see otse pealael, oleva ja olematuse piiril.
Meil on tänapäeval mingi probleem kadumisega. Rääkimata ajaloo, kunsti ja issand ise teab, mille kõige veel lõpust, on teatav osa kultuuriproduktsiooni empaatiline kaduvuse ja hääbuvuse kui kultuuri kohal hõljuva kummituse suhtes. Paul Viriliol on raamat sellest, kuidas tehnoloogia toodab kadumist. Veel ilmsem on see muusikas ja helikunstis, kus taas tuuakse esile iidseid ja tolmunud masinaid, nauditakse kasseti ja vinüüli analoogsaunde, kummitatakse helikvaliteeti ja murtakse tendentslikult järgnevusi, kuulatakse ja salvestatakse kaugeid ja defineerimatuid helisid.
Tahtmatult tekib soov seostada seda sakraalsusega, mis on ilmselgelt libe tee. Milleks hanele ketsid? Sipelgatel pole religiooni, aga on superühiskond. Kas siin pööningul ongi ahtake ja kaduv spirituaalne ruum? Zolotko tööde oluline osa on vaimsus ja spirituaalne kogemus, ent seal on viited organiseeritud religioonile, mis minu meelest justkui välistaks „vaba mõtte erilise lennu”. Võib-olla siin ongi võti – inimese teadmine määramatust saabki olla vaid piiratud, sakraalse potentsiaali olemasolevale ruumile projitseerimine ongi selle näilikkuse, ajalikkuse ja kaduvuse aktsepteerimine.
