Jim Ashilevi jõuab 22-aastaselt kõike. Millele ta pidama jääb?

22-aastase Jim Ashilevi usutlemiseks oleks ükskõik mis muu aeg kõlvanud nähtavasti paremini kui see nädal. Ashilevi on intervjuuga küll nõus, ent lisab kohe, et tema käsutuses olevad ajavarud on äärmiselt piiratud – käes on kevad ja 3. kursusel audiovisuaalset meediat õppiv tudeng peab tegelema bakalaureusetööga.

im Ashilevi on lapsest saadik tegelenud näitlemisega. Kümneaastaselt osales ta Eesti Televisiooni saates “Muzzy Comes Back”, mille eesmärk oli aidata lastel inglise keelt õppida. Muu hulgas on Ashilevi mänginud viis aastat Salme harrastusteatris ning osalenud MTÜ Arena etenduses “Norra. Täna”. Filmisõbrad nägid Ashilevit mängimas liivlaste vanemat Kaupot 2004. aastal esilinastunud nn ajaloolises psühholoogilis-eepilises filmis “Malev”, samuti võttis ta näitlejana osa Rasmus Merivoo tudengifilmi “Mis värvi on armastus” (2005) tegemisest.

— Esiteks tahaksin teada veidi eluloolisi fakte – kus ja mida olete õppinud, mis on teie praegune peamine tegevusala või -alad?

— Esimeses klassis käisin Kopli kunstikoolis, põhi- ja keskkoolis inglise kolledzˇis. Nüüd õpin Tallinna ülikoolis, erialaks on audiovisuaalne meedia. Praegune põhitegevusala ongi bakalaureusetöö meisterdamine. Muidu kirjutaksin, ma arvan.

— Intervjuud kokku leppides ütlesite, et bakalaureusetöö ning filmivõtete tõttu on teil äärmiselt kiire aeg.

— Jah, võtted ongi otseselt lõputööga seotud. Ma teen kursusevenna Margus Karuga pilootseeriat situatsioonikomöödiaseriaalile. Idee tuli vist esimesel kursusel ja nüüd, kolmandal, teeme. Eks näis, mis me pärast lõpetamist mõtleme.

— Milles idee seisneb? Kas näitlejateks on võetud amatöörid või professionaalid?

— Ma ei saa sisust rääkida. Mängivad professionaalsed näitlejad, aga nende nimesid ma ei saa samuti nimetada. See pole muud, kui kooli lõpulavastus. Meil ei ole kokkulepet ühegi telekanaliga. Me teeme audiovisuaalset bakalaureuseteost, nagu kõik 15 ülejäänud kursusekaaslast.

Peamine väljakutse seisneb hea huumori võimalikkuse tõestamises situatsioonikomöödia formaadis. Seda on ammu tõestatud küll, aga mitte meie kultuuriruumis. Täiesti avastuslik kogemus.

— Mis plaanid on teil pärast kõrghariduse omandamist? Kas need teostuvad pigem Eestis või välismaal?

— Pärast kõrghariduse omandamist üritan ma endiselt toime tulla sellega, et inimesed alati teevad midagi, ja mina kui inimene samuti. Eks ma teen midagi, mis oleks võimalikult vähe halb. Ja ma teeksin seda pigem võimalikult paljudes kohtades, aga küsimus on vist selles, kas ma tahaksin siia jääda. Tahan küll. Täna just kuulasin, kuidas vanaema minuga rääkis, ja mõtlesin, et eesti keel on ikka selge keel. Lihtsalt kuulatan ja jutt on selge.

Eelmise aasta suvel hakkas Ashilevi kirjutama näidendit “Nagu poisid vihma käes”, mis kõneles noorukite mehekskasvamise raskustest. Näidendi tegevus toimub alternatiiv-neuropsühholoogia haiglas Nartsissimo, kuhu suletud noormehed allutatakse radikaalsele ravikuurile. Üllatuseks võitis Ashilevi tükk Eesti Näitemänguagentuuri 2005. aasta näidendivõistlusel 61 võistleja seas teise koha, mille väärtuseks oli 20 000 krooni. Teise koha vääriliseks peeti ka Jaan Unduski ning Tõnu Kaalepi tükke, esipreemia jäeti seekord välja andmata. Nii noore autori, pealegi veel draamakirjanduse alal debüteerija kohta oli tegu väga suure tunnustusega.

“Nagu poisid vihma käes” tuleb Endla teatritrupi esituses ettekandmisele alates 21. juunist Pärnu muuseumi aida pööningusaalis. Kokku mängitakse tükki neljateistkümnel korral, viimane etendus toimub 16. juulil. Näidendit lavastab Andres Noormets, mängivad Helgur Rosental, Erni Kask, Tambet Seling, Lauri Kink, Indrek Taalmaa, Janek Joost, Piret Laurimaa, Kaili Närep jt.

— Kas näidendit “Nagu poisid vihma käes” saab kunagi tulevikus ka raamatukauplustest osta?

Värske Rõhu kirjandusaktivistid tegutsevad praegu selle nimel, et näidend trükitud saaks. Ma arvan, et suve lõpus võib seda näha raamatupoe riiulis. Või sügisel. Igal juhul suvel on võimalik minna Pärnu Endlasse kaema, milline on see näidend Andres Noormetsa ja tema näitlejate elavkujutluses.

— Millest näidend räägib, mis on selle põhiprobleem?

— “Nagu poisid vihma käes” räägib kolmest noormehest, kes püüavad lasta endist teha mehi, kes vastaksid nende kujutlustele maskuliinsusest. Põhiprobleem on, et inimesed teevad elus võib-olla enam kahju, kui nad üritavad valu eest põgeneda. Ja põhiprobleem on võib-olla see, et inimesed on dramaatilised olendid.

— Kuidas kulges teie enda sirgumine poisist meheks? On see protsess lõpule jõudnud?

— Ma ei usu, et see protsess lõpule on jõudnud. Samas, need terminid pakuvad pelgalt formaalseid pidepunkte – kas poiss või mees. Poisid ja tüdrukud on ikka lõpuni need, kes nad on. Nimetuse sisu kasvab mööda ajajoont. Mina olen poiss.

— Kas te olete enne ka näidendeid kirjutanud?

— Ei, täispikkadest näidenditest oli see mu esimene. Aga esimesel lugemisel Draamateatris ei saanud ma aru küll, kuidas see lugu publikule mõjus. Jälgisin enamjaolt ust, et lugeda, mitu kuulajat ära läheb. Statistilised näitajad olid head küll. Saali toodi lisatoole ja kokku lahkus publiku hulgast umbes kolm-neli inimest.

Ma kirjutasin kaks kuud tagasi oma päevikusse, et kirjatöö on tugev siis, kui autorile tundub, et see paberipatakas, mida ta silmitseb, ei ole enam kiri ja paber, vaid üks osa tema kehast, võib-olla välja lõigatud organ või jagu tema lihasmassist. Et see tekst, mille ta käest ära annab, on elund. Selle näidendi puhul ma tunnen nii. Olgu vastuvõtt milline tahes, niimoodi ma lõikasin.

— Mismoodi osalete oma näidendi lavale toomisel?

— Ma käin neil Pärnus külas, aga ei taha neid segada. Nemad on kunstnikud väljaspool mind – teatriinimesed oma tarkuste ja vajadustega –, kes teevad nüüd seda, mis on nende teha. Loomulikult ma arutlen nendega mõne teema üle, kui neil või minul vaja on, aga minu roll on sedapuhku ikkagi näitekirjaniku roll.

Eri rolle ei täida Ashilevi üksnes laval. Lisaks näidendile on ta kirjutanud lühiproosat, mida on avaldatud ajakirjades Vihik ning Värske Rõhk. Noore autori teemavalik on ootamatult tõsine, kriibib kohati hingegi. Ashilevi kirjandusliku loomingu ühisnimetajaks võiks nimetada pidepunkti otsimist, noore inimese olemise ängi väljendamist, mille puhul tunnetus on olulisem kui meetod.

Lisaks kirjandusele on Ashilevi ilmseks paleuseks filmikunst. Eelmisest aastast töötab ta Sõpruse kino saaliadministraatorina. Ashilevi on viimastel aastatel löönud kaasa Pimedate Ööde filmifestivali alafestivalide “Sleepwalkers” ja “Animated Dreams” korraldamisel, samuti juhtis ta eelmisel aastal Eesti Televisiooni teemasaadet “Pöffihunt”.

Jim Ashilevi ning Jaak Ollino valmistasid üheskoos video alternatiivrokiansambli Pia Fraus loole “Chromatic Nights”. Eelmisel kuul osales Ashilevi kaameramehena teatri NO99 etenduses “Stalker”. Kui lisada sellele kõigele nüüdseks lõpusirgele jõudnud kõrghariduse omandamine Tallinna ülikoolis ning diplomitöö “Sireenid”, ilmneb, et Ashilevi vastumeelsus intervjuude andmise suhtes pole tingitud saavutuste vähesusest, nagu ta ise püüab väita. Sellise koormuse juures ei jää lihtsalt aega ega energiat, et meedias eputada.

— Olete tegutsenud üsna mitmel alal. Mida ise esile tõstaksite?

— Kahel aastal olen aidanud korraldada Pöffi animafestivali – oluline on see sellepärast, et Pöff on üks paremaid üritusi Eestis. Praegu on oluline bakalaureusetöö tegemine. Enne seda oli oluline, et ma sain NO99 “Stalkeri” valmimist näha, tunda ja mõjutada. Ma olin operaator, ja see on selline tükk, kus operaatorid on enamiku ajast koos näitlejatega mänguruumis, nii et ma pidin prooviprotseduuris algusest peale osalema.

— Kas selline renessansi-inimese elustiil on teie arvates levinud, eriti nooremate inimeste seas?

— Ma ei tea. Võimalik, et praegused noored taipavad kiiremini, et nad ei tea, mida nad tegema peavad. Ma olen lihtsalt 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse inimene, mida iganes see tähendab.

— Mis iseloomustab teie põlvkonda, kes on sündinud ENSV-s, ent kasvanud üles Eesti Vabariigis?

— Mul pole kaugeltki piisavalt fakte oma põlvkonna ja tema iseloomu kohta, et midagi kindlat väita, aga üldiselt on meie põlvkond selline, kes ei mõtle enam eriti nõukogude ajast, aga teab väga hästi, mis tunne on elada paneelmajas.

— Millal võiks oodata Jim Ashilevi raamatut?

— Ma hakkan lubadusi andma siis, kui tekst moodustab kiudusid.

— Olete sündinud Eestis, kuid võõrapärase välimusega. Olete te puutunud kokku rassismiga? Kas ühiskond muutub teie arvates tolerantsemaks või sallimatumaks?

— Jah, olen. Aga kuna ma ei tea inimest, kes poleks mingi vägivallavormiga kokku puutunud, on raske hinnata, milliseks ühiskond muutub. Ühiskond on lihtsalt selline, nagu on hästi suur hulk inimesi koos. Mis on inimene, sellega me, inimesed kõik koos tegelemegi.

— Kus on teie juured?

— Eestis. Mujal pole mu juurtele pinnast. Ei pea olema ka.

Teised Jim Ashilevist

Paljulubav kirjanik

Priit Kruus, ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja

•• Jim Ashilevi “Nagu poisid vihma käes” on pelgalt lugedeski väga haarav. Põnevusega ootan lavastust. Meeldis väga ka tema “Kollapser” (Värske Rõhk 2/2005), poeetilise proosa moodi kirjutis, mis on lühike, kuid tugev tekst. Jim Ashilevi autorina on veel suur küsimärk (vähemalt minu jaoks). Mis zˇanris ta kirjutama jääb? Kas kirjutamine on/jääb üldse tema põhihuviks? Loodan väga, et jääb.

Teatrist veel kodustamata

Andres Noormets, “Nagu poisid vihma käes” lavastaja

•• Väga paljud inimesed, kes teatrile kirjutavad, on teatriga juba nii hästi tuttavad, et nad mängivad talle justkui alla. Nende näitemänge on hea lihtne lavastada ja vaatajal on neid hea lihtne vaadata. Jimi aga ei ole teater õnneks veel kodustanud. Ta on kirjutanud niisuguse teksti, mille tegemiseks on teatril vaja natukene pingutada, on vaja mõelda, kuidas ühte või teist asja teostada, ühe või teise tulemuseni jõuda. Samas on Jimi dialoog lihtne ja loomulik.

•• On üsna vähe asju, mida me selles tükis oleme natukene kärpinud või muutnud. Dialoog on hästi räägitav ja ta sisaldab tihti ootamatuid pöördeid. Ja seal on niisugune veider rosin, et tihti on dialoogi tõsisuses oma kummaline huumor. Kui hakata selle dialoogiga nalja tegema, siis ei aja ta naerma, kui seda aga teha väga tõsiselt, muutub ta kohe väga naljakaks.

Heameel elada ühel ajal

Sass Henno, sõber, kirjanik

•• Kui ma Jimiga tuttavaks sain, polnud me kumbki veel midagi mainimisväärset kirjutanud. Aga mul oli juba siis, 2003. aasta sügisel, kui esimesi kordi pikemalt rääkima juhtusime, väga hea meel, et saan elada temaga koos ühel sajandil. Sellest ajast peale olemegi üksteise asjadele pidevalt kaasa elanud ja see on süvendanud tunnet, et meil ikka ongi mingid ühised sihid.

•• Mida aeg edasi, seda rohkem näen, et see, mida Jim oma loomingus teeb, on praegu nii õige ja vajalik, et sellest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Jimis endas ja tema loomingus on väga palju selliseid omadusi, mida siiralt imetlen. “Nagu poisid vihma käes” on üks paremaid käest-võtta näiteid, kus ta kasutab valusat ausust, ausat valu ja väga andekat kujundlikkust relvana kalgi ükskõiksuse, ebainimliku standardiseerumise ja sunnitud valikute vastu.