Johan Pitka: „Minu mälestused I–IV”


Johan Pitka: „Minu mälestused I–IV”
Johan Pitka koos abikaasa Helenega oma 1936. aastal ostetud Lilleoru talu trepil Ebavere mäe jalamil Väike-Maarja lähedalFoto: eesti sõjamuuseum

24-aastaselt ookeanipurjeka kapteniks saanud Johan Pitka elu oli seiklusrohke. Vabadussõjas Eesti iseseisvuse eest võidelnud ja Teises maailma-sõjas langenud Pitka süda kuulus jäägitult merele ja purjelaevadele, tema mälestused on kirja pandud sama värvikalt, nagu oli värvikirev tema elu.

Johan Pitka, erukontradmiral ja ETK (Eesti Tarvitajate Keskühisuse) juhatuse esimees, läks 1937. aastal pensionile. Eelmisel aastal oli ta ostnud Lilleoru talu Vao vallas Ebavere mäe jalamil, et hakata seal mälestusi kirjutama. Ta oli 65-aastane. Lühikese ajaga valmiski neli köidet, mis ilmusid kirjastuste Laevandus (esimesed kolm) ja Vikerlane väljaandel aastatel 1937–1939. Mälestused katavad ajavahemiku Pitka sünnist 1872. aastal kuni tema vabanemiseni sõjaväeõppustelt 1900. aastal. Mälestusi oli Pitka kirjutanud ka varem. 1921. aastal ilmunud raamat katab ajavahemiku Esimese maailmasõja algusest Vabadussõja lõpuni. Pitka on ladusa sulega kirjutaja, kelle raamatut on raske käest panna. Kindlasti oli kirjanikupisik tal veres, sest ei tema haridustee ega elukäik osuta kirjanduslikke kalduvusi võimendavatele asjaoludele. Kui, siis ainult seiklusrohke elu. Pitkal oli, mida jutustada. Ansomardi pseudonüümi all sai kirjanikuna tuntuks ka vanem vend Peäro (1866–1915), kes ise oli hoopis ohvitser.

Meremeheks!

Pitka sündis ja kasvas Jalgsema külas Harju-Jaani kihelkonnas. Tema isa oli küll vallavanem ja külarahva seas lugupeetud mees, kuid Pitkade talu oli väike ning enese elatamine ja poegade koolitamine nõudis palju vaeva nii vanematelt kui ka lastelt. Ema haigus ja venna õpingud sõjakoolis sundisid Johan Pitka koju jääma; raha õpinguteks ei olnud ja ka talutööd nõudsid tema panust. „Minu vanemad elasid kehvalt ja kitsalt ning surid kehvalt, kuid kellelegi nad kopikat võlgu ei jäänud. Küll jäid aga mitmed neile võlgu, kes elasid laia ja jõukat elu,” kirjutab ta. Soov meremeheks saada täitus alles täismeheeas. Pitka oli lahtise peaga, tegi nii kaugsõidutüürimehe kui ka -kapteni eksamid ning oli 22–23-aastaselt juba väikese laeva kapten, sõites Hiiumaa, Tallinna, Kunda ja Peterburi vahet. Lapsepõlvest ja meremeheks saamisest kirjutades ei jäta ta kirjeldamata ei oma esimesi keretäisi, poisipõlve nõrkusi ega ka enamasti ebameeldivaid kokkupuuteid seisusliku ühiskonnakorraldusega: „Instinktiivne vastikuse tunne valdas mind iga kord, kui lähenesin mõisa hooneile, ja eriti siis, kui ronisin kõrgest mõisa köögitrepist üles, et seal kiri või dokument härrale ära anda ja oodata ta allkirja või vastust. Mõisast eemaldudes oleks nagu puhtam ja pehmem õhk vastu tulnud ja oleksin vabanenud nagu millestki rõhuvast. Umbes samasugune tunne oli ka mõisahärra läheduses.”

Seliküla mõisa (mille alla kuulus Jalgsema küla) omanik oli sel ajal Johann (Iwan) von Dehn. Seisuseerinevused peegeldusid ka võimalustes: Pitka esimene kaptenipalk oli paarkümmend rubla. Seliküla mõisa hind 1903. a oli 110 000 rubla – ja see polnud suur mõis. Venna eeskujul ohvitseriks Pitka saada ei tahtnud: „Isale meeldis venna kavatsus ohvitseriks õppida, põhjendades oma poolehoidu sellele kavatsusele sellega, et eestlane ohvitseriks saades saab mõisniku seisusse, mis tõstab ta parunitega ühele tasapinnale [- - -]. Minu argumendiks oli, et sõda on ebaloomulik ja loodusevastane tegevus ja et paruneid saab võita majanduslikul teel. Isa ja vend arvasid, et paruneist on väga raske majanduslikul teel jagu saada. Nende käes on kõige paremad maad, nende käes on kõrged riigiametid. „Aga meri on neist vaba,” oli minu vastus.” Ajalugu näitas, et õigus oli mõlemal. Pitka mälestuste tugevaim külg on detailsed, kuid samal ajal konkreetsed ja lühikesed kirjeldused. Ta maalib värvikaid pilte loodusest, inimestest ja oludest, kuid eriti merest, mereasjandusest, laevadest ja meretöö eri valdkondadest. Pitka süda kuulus jäägitult purjelaevadele, puust purjelaevadele.

Maailmamerel

Loe veel

Pitka sai 24-aastaselt ookeanipurjeka Lilly kapteniks ja tegi kaks reisi Ameerikasse – esimesel korral Rio de Janeirosse ja Yucatanile, teisel korral Venezuelasse ja Jamaicale. Pitka mälestused konkureerivad täiel määral vilunud reisikirjanike teostega – peale isiklike seikluste kirjeldamise, mis kohati on suisa uskumatud, ei põlga ta ka lugeja silmaringi avardamise vaeva ja pakub teateid nii kaugete maade ajaloost ja poliitilistest oludest kui ka loodusest ja loodusnähtustest. Kuid ta kirjeldab ka üksikasjadeni merendusäri saladusi, laskub detailselt skorbuudi sümptomitesse oma meeskonna näitel jne. Meremehed on ebausklikud ja nende hulka kuulus ka Pitka. Läbi kogu raamatu kirjeldab ta elus ette tulnud üleloomulikke juhtumisi. Huvi selliste asjade vastu saatis teda ka hiljem. 1939. aastal tõlkis ta eesti keelde kaks Helena Blavatsky raamatut. Raamatu neljas osa lõpeb kordusõppustega laeval Admiral Ušakov.

Sel ajal nähtud Vene laevastiku ohvitseride vilumatus ning laeval valitsenud korralagedus oli küllap üheks põhjuseks, miks hilisem Eesti sõjalaevastiku esimene juhataja mõne aasta pärast Inglismaale põgenes, et vältida Vene-Jaapani sõtta mobiliseerimist. „Suur osa mu kaaslastest hukkus Tsushima lahingus. „Admiral Ušakov” langes jaapanlaste kätte. [- - -] Selle asemel astusin vabatahtlikult Eesti vabadusvõitlusse ja mulle osutus „Admiral Ušakovil” saadud õppus väga kasulikuks, kuna ma tundsin end sõjalaevades päris kodus olevat.” *** Meremees, kes ei tahtnud saada sõjameheks, langes siiski sõjamehena. 1940. aastal oli Pitkal piisavalt elutarkust – ja muidugi ka sidemeid –, et Soome põgeneda. Nii vältis ta sadade oma põlvkonnakaaslaste saatust, kes jätsid oma elu sovetlikes vangilaagrites. Kuid sinna kaotas Pitka kõik oma kolm poega. 1944. aastal tuli ta Eestisse tagasi, et sissetungiva Punaarmee vastu võidelda. Kaotada polnud enam midagi. Tema löögiüksuse staabiülem oli endine vaps, kompaniiülemaks sakslaste eest Soome põgenenud noor leitnant ja sõduriteks mehed, kes ei tahtnud Saksa lipu all võidelda. 1944. aasta septembri vastupanu oli lootusetu, kuid sümboli väärtusega järeltulevatele põlvedele. Nendes lahingutes kadusid ka Pitka jäljed. Tema hauda ei ole leitud.

Johan Pitka (1872–1944)

Sündis 19. veebruaril 1872 Järvamaal Võhmuta valla Jalgsema küla Terasaugu metsavahimajas.

1880–1890 õppis küla- ja vallakoolis, kuid pidi ema haiguse tõttu 1885 õpingud katkestama ja isatalus töötama. 1891–1895 õppis Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis, tegi kaugsõidutüürimehe ja -kapteni eksamid. 1895–1902 sõitis laevadel.

1902–1904 töötas Peterburis insener Mühlenthali laevatehases. 1904 põgenes Vene-Jaapani sõt-ta mobiliseerimise eest Inglismaale. 1905–1911 elas Kingston-upon-Hullis ja Liverpoolis.

1911–1917 oli merekaubandus-ühingu Joh. Pitka & Ko., Tallinna Laevaühisuse, merekaubanduse ja laevanduse edendamise seltsi Laevandus asutajate seas. Juunist 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, korraldas rahvusväeosade formeerimist ja varustamist, annetas ise 100 000 rubla. 1918. aasta jaanuaris mõistsid enamlased Pitka tagaselja surma, läks põranda alla.

1918. aasta veebruaris taaselustas 1917. aasta sügisel Tallinna kodanikest organiseeritud Omakaitse (Saksa okupatsiooni ajal Bürgerwehr). 11. novembril muudeti Bürgerwehr kaitseliiduks, Pitka sai juhatuse esimeheks.

Novembris-detsembris 1918 korraldas soomusrongide ehitamist ja rajas Eesti sõjalaevastiku. 17. detsembrist 1918 sõjaministeeriumi volinik laeval Lembit (de facto mereväe juhataja novembrini 1919). Aprillis-mais 1919 oli asutava kogu liige.

2. juuli 1919 vallutas Landeswehri sõja ajal meredessandiga Daugavgrı¯va ja Bolderaja ning sai saagiks kaks laeva. Septembris ülendati kontradmiraliks.

1920–1923 asutas Eesti Valve Liidu ja hakkas välja andma ajalehte Valve; 1923 asutas Rahvuslik-Vabameelse Partei. Erakond sai II riigikogus neli kohta, Petserimaal kandideerinud Pitka riigikokku ei pääsenud.

Eesti elus pettununa elas 1924– 1930 perega Briti Columbias. Valitsus määras talle 1929 pensioni. 1930–1937 Eesti Tarvitajate Keskühisuse juhatuse esimees. 1931–1932 Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees. Läks Andres Larka ja Artur Sirguga tülli, lahkus vapside hulgast. 1933 Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees.

Läks 1937 pensionile, ostis Ebavere mäe juurde talu ja hakkas mälestusi kirjutama.

1940 juulis põgenes Läti ja Rootsi kaudu Soome. Aprillis 1944 pöördus Eestisse tagasi, et võidelda Punaarmee vastu, 1944. a sügisel keeldus Eestist lahkumast ja jäi teadmata kadunuks.

Abiellus Helene Neuhausiga. Täiskasvanuks said neli poega ja kaks tütart. John hukkus 1923 autoõnnetusel, Oliver-Edward ja Stanley lasti maha Solikamski vangilaagris ja August-Andreas Butõrka vanglas. Abikaasa ja tütred pääsesid Kanadasse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare