Johanna Ross — terane kriitik ja sorav tõlkija

 (1)
Johanna Ross — terane kriitik ja sorav tõlkija
----

Johanna Ross (22) kirjutab ülikooliõpingute kõrvalt arvustusi ning tõlgib raamatuid. Viimati lasi kirjastus Varrak tal jõuludeks eesti keelde panna “Muinasjutuvaramu”, kust leiame vendade Grimmide, Charles Perrault’ ja Hans Christian Anderseni jutud uues tõlkes.

Raamatukogude andmebaas näitab, et esimene raamat, mille juures sa kaasa tegid, ilmus juba siis, kui õppisid alles keskkoolis. Ning üllatuslikult on selleks Andreas ja Adrian Virginiuse 17. sajandi lõpus eesti keelde tõlgitud Esimene Moosese raamat ja Iiobi raamat. Mis roll oli sinul selle teose uue väljaande juures?

— Üsna tühine, trükkisin pelgalt käsikirja teksti paljunduselt arvutisse. Sisuline töö see polnud, aga endal oli väga huvitav.

— Nüüdseks on sinu tõlkes ilmunud juba kolm raamatut. Kuidas sai sinust tõlkija?

— Kirjutasin Varrakusse ja ütlesin, et tahaksin neile tõlkida. Olin kuulnud, et Varrak on väga liberaalne ja nõus andma igaühele proovitüki teha. Tegin proovitöö ära ja esimesena anti mulle sealt tõlkida kaks raamatut Stiina-sarjast ning viimati “Muinasjutuvaramu”.

— Kas töötad ka praegu mõne raamatu kallal?

— Varrakule on mul üks ilukirjanduse tõlge soolas, aga lähemalt ei tahaks ma sellest veel rääkida.

Pooleli on mul praegu kultuuripoliitikateemaliste artiklite kogumiku tõlge ühele teisele kirjastusele. See on tunduvalt keerulisem töö kui varasemad, aga samal ajal ka väga huvitav. Seal on üksteist põhjalikku artiklit, mis koonduvad kultuuri rahastamise ümber, autorid on just sellele temaatikale pühendunud angloameerika majandusteoreetikud. See on mõeldud eelkõige õpikuks kultuurikorralduse eriala tudengitele, aga arvan, et sellest võiks saada huvitav lugemine igale humanitaarile, kes tahab hakkama saada tänapäeva majandusmaailmas. Raamat peaks ilmuma kevade lõpus või suve alguses.

— Kas oled ka ise kirjutanud?

— Teismelisena kirjutasin luuletusi, aga see on vist üsna üldine nähtus ja avaldatud neid ei ole. Arvan, et kirjandusteooria õppimine rikub asja ära. See kisub metatasandi nii esile, et väga raske oleks nüüd puhtalt kirjutada, kui tean, kuidas seda saab pärast sajal eri moel “lahti võtta”. Loomulikult ei välista see kirjutamist – on ju palju kirjanikke, kes on õppinud just nimelt kirjandust –, aga mulle tundub praegu, et minul on raske seda teha. Samas mul on sõlmitud kihlvedu, et kirjutan romaani... Eks näis, mis sest saab.

— See-eest oled avaldanud kirjanduskriitikat. Oma viimases artiklis, mis ilmus sügisel Vikerkaares, ei pidanud sa viimase romaanivõistluse võitnud Tiina Laanemi raamatut “Väikesed vanamehed” päris selle auhinna vääriliseks.

Sellepärast mulle kriitiku amet väga meeldibki, et ei pea ise otsustama – saab ainult viriseda selle kallal, mis tehtud, nii kirjaniku kui võistluse puhul ka žürii kallal. Arvan siiski, et neid romaanivõistlusi on viimasel ajal toimunud väga tihti ja iga kord ei saagi suurteost välja tulla.

— Kas viimasel ajal on sinu hinnangul eesti kirjanduses ilmunud ka midagi, mis oleks tõepoolest hea ja kiitmist väärt?

Tahaksin öelda Mehis Heinsaar, aga ta on juba mõnevõrra peavooluks muutunud ja sellega on juba kõik niigi kursis.

Hetkel tundub, et täitumas on triviaalkirjanduse nišš. Selle üks haru on näiteks blogipõhine kirjandus. See võib olla tõeline blogi, näiteks Dagmar Lambi ehk Daki kirjutised või ka juba blogina ilukirjanduslik tegelane nagu Rein Purpur.

Peale selle ilmub noortekirjandust, näiteks sari  “Tänapäeva noorsooromaan”, mida ei saa küll triviaalkirjandusega samastada, ent need kaks puutuvad siiski tublisti kokku, kas või teemade ja nende suhteliselt sirgjoonelise käsitlemise poolest. Ja palju ilmub ka lihtsalt niisama hästi kerget kirjandust.

— Millest sa puudust tunned?

— Kurta ja näpuga näidata ei tahaks, et “kirjutage nüüd kohe vaat selline raamat”. Eestikeelset uudiskirjandust ju ikka ilmub, pole põhjust arvata, et seal aja jooksul midagi välja settida või areneda ei võiks.

Loe veel

Üks kummaline pisiasi on see, et tunnen puudust eesti nimega tegelastest. Mäletan seda mõtet ajast, kui esmakordselt ilmus Kenderi “Ebanormaalne”, mille peategelaseks oli eestlane Claude Chevalier. Võiks arvata, et see on nüüd üle läinud, aga kohtan raamatutes ikka ja jälle nii-öelda universaalseid nimesid stiilis Anna, Hugo, Berta. Mitte et peaksid olema Tõivetid ja Ülgased nagu Kivirähkil. Aga nimed on väga suure sümboolse väärtusega. Nii-öelda universaalsetest nimedest sünnib ka universaalne, kuidagi hõljuv ja juurteta kirjandus. Mina tahaksin lisaks natuke maalähedasemat raskust.

Johanna Ross

•• Sündis 27. augustil 1985 Tallinnas.

•• Lõpetas 2003 Tallinna inglise kolledži ja 2007 Tartu ülikoolis filosoofia eriala cum laude, praegu õpib Tartu ülikooli magistrantuuris eesti kirjandust.

•• Töötab riiklikus programmis “Eesti keel ja rahvuslik mälu” piiblitõlgete andmebaasi kallal ning vabakutselise tõlkija ja kirjanduskriitikuna.

•• Tema osalusel ilmus 2003 “Esimene Moosese raamat. Iiobi raamat” (Andreas ja Adrian Virginiuse tõlge aastaist 1687– 1690) ja 2005 “Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid” (koostaja Enzo Restagno) ning tema tõlkes 2005 Celia Reesi jutustus “Nõialaps”, 2006 Celia Reesi jutustus “Nägijanaine” ning 2007 kogumik “Muinasjutuvaramu”.

•• Avaldanud kirjanduskriitikat ajakirjades Vikerkaar ja Värske Rõhk.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare