Noor-Eesti pürg Euroopasse oli aga pigem selline... püksata minek. Paljad kui püksinööbid. Meie esimesed varasurnud kunstnikud. Oli siis põhjuseks joomine, hullus, süüfilis, nälg, tuberkuloos, viledad riided, kopsupõletik või kohanematus nigelate oludega. Köler, Weizenberg ja Adamson said võõrsil ikkagi jalad alla, medalid rinda ja vanuigi rammusa pinsi peale, Noor-Eesti koolipoisid rikkusid aga varakult oma tervise varatuna kaugeid kumiire jälitades. Eks kehvapoolne seis ajendas ka radikaalsemat lahkulöömist akadeemikute vagurast külarealismist ning enese paigutamist kodutu rändaja romantilisse stereotüüpi. Tiisikuses Kristian Jaak Peterson ja skisopalavikus Juhan Liiv isakujudeks.

Vene 1905. aasta revolutsioon vormis ähmase rahulolematuse kohaliku kadakluse ja pajuvenelusega otsustavaks kindlasuunaliseks “pintslite äravooluks”. Pariis, München, Düsseldorf, Alžeeria, Maroko, Rooma, Skandinaaviamaad. Vihaseid vanderselle, kes matkatuhinas olid Eestist lahkudes heisanud loosungid “ära siit” ja “lahti tegelikkusest”, ei oodanud aga kuskil avali süled. Puudus lõi esimesed haavad maailmanõudlejate ihusse. Ometi jooksis Noor-Eesti kunstikirjutistest peamise tulevikustsenaariumina läbi kompromissitu “kunst kunsti pärast” estetism ja muidugi legendaarne “Enam europalist kulturi! Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!”

Sellest kadalipust tulid päris paljud eluga tagasi. Kristjan Raud, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort ja Aleksander Tassa naasid, ent kolm keskmist viina-, ihu- või vaimurahutuse veaga, mis ei lasknud neil enam lõpuni Eesti eluga muganduda. Erik Obermann, Aleksander Uurits ja Oskar Kallis aga jõudsid enne võõrsil suremist vaid paar korda tiibu sirutada.

Ööelu heiastused

Kas kunstiajaloo kaja nende kunstnike mälestuse ümber heliseb endiselt? Loomulikult. Saja aastaga on loorbereid pudenenud pigem alusvaalade, Köleri, Weizenbergi ja Adamsoni pärandi küljest, kuid seda heledamalt loidab Eesti esimeste avangardistide täht. Ometi saime ette näidata midagi, mis polnud võrsunud meie etnograafilisest ja kadaklikust traditsioonist, vaid maailma tollaste kunstimetropolide uuendusmeelsest õhustikust. Midagi, mis vabastas meid provintsiaalsest koogutamisest Pariisi, Rooma ja Peterburi kõige konservatiivsemate salongide ees, kuid köitis seda kõvemini meie ärksama rahvusmõtte elitaarse vajadusega ühineda oma kaasaja novaatorliku kultuuriga laias maailmas. Millestki sellisest võime me uuesti juttu teha alles pärast Eesti teistkordset iseseisvumist möödunud sajandi lõpukümnendil.

Noor-Eesti kunstnike tõukel sai esimest korda meie rahvuskultuuri ajaloos kuju praeguseks nii harjumuspärane põhimõtteline vastasseis laiema alalhoidliku publiku ja eksperimendialdiste kunstnike vahel. Kunstielu pingestus dialoogi võrra talu- ja linnakultuuri vahel. Enam ei olnud ainult libahunt see, kes rehenurga taga targu talitavat eesti talumeest luuras (Kitzberg), vaid seda tegi ka kangi all passiv paheline naine, kes õgis sama leegitsevate silmadega talumehe ullikest ja urbaniseerunud pojukest (Viiralti Pariisi-joonistused). Linnaluule ja ööelu heiastused tõusid meie taidesse, rahvuslik intelligents sai esmakordselt (Tuglase ja Suitsu) palgejooned.

Ja ometi ei jää pihku ühtegi kunstivoolu, mida Noor-Eestile tunnuslikuks pidada. Aastail 1905–1915 ilmunud viis Noor-Eesti albumit näitavad Laikmaad, Weizenbergi ja isegi baltisakslast Maybachi, lõpetades Obermanni ja Triigiga. See on tolle aja pilt seinast seina. Ja selles avaras valmisolekus haarata kogu panoraami seisnebki nende kardinaalne edumeelsus võrreldes Vilde, Särgava ja teiste kodumättasse kinnijäänud külameestega. Kristjan Raud tõi Skandinaaviast ekspressiivseid rahvusmütoloogilisi kõneviise, Laikmaa käis väljenduslikku väge laenamas Saksast, Koort tõi Pariisist monumentaalset dünamismi ja selgust, Mägi aga importis sealt impressionistlikku maalitehnikat segatuna suure norralase Edward Munchi ägedusega. Noor Erik Obermann tõi meile juugendlikku ja eksootilist mängulisust ning Nikolai Triik sümbolismi, koloriidijulgust ja psühholoogilist sügavust.

See kirju kera õmbles esimesed püksid hiljem paika loksunud Pallase identiteedile, mis omakorda kujunes õlekõrreks rahvuslikule uhkusele Nõukogude okupatsiooni ajal.