JOHANNES SAAR: Tallinna kilukarbisiluett on uppunud uute kõrghoonete metsa

 (5)

Maasiku ja Kiburi fotomapis “Vaade linnale” on 38 panoraamvaadet tänasele Tallinnale.

Aasta algul tuli trükist meetripikkune pildimapp “Vaade linnale” – uuenenud Tallinna uued panoraamid.

Arhitektist fotograaf Arne Maasik ja Lembit Kibur said kaante vahele oma tunamullusuise turnimisretke pealinna kõrgematel korstnatel, katustel ja tornitippudes. Kolmkümmend kaheksa laia linnulennulist vaadet Tallinnale tõendavad, et selle kunagine kilukarbisiluett on uppunud tuliuute kõrghoonete metsa. Keskaegse vanalinna ja vuntsilise Vana Tooma asemel näeme jumal teab kust Läänemere rannale ilmunud moderni ja tüünet metalset metropoli, mis sihib sinist taevast betoonist ja klaasist nõeltega – kõrgete saledate pilvelõhkujatega.

Ilmselt on senised eelarvamused need, mis pole lasknud Tallinnast mõelda dünaamilise suurlinnana, rohkem ikka muististe reservaadina. Maasik teeb selle asja ära. Hea optika pluss digitaalne tugi ning me peamegi tõdema, et mitte asjata ei kõõlu fotograafid katustel – viimase kümne aastaga on linngi hoogsalt üles sööstnud, omandanud futuristlikult vertikaalse mõõtme, mille laiem teadvustamine võtab maassibava rahva hulgas kauem aega, kui klaashiiglaste endi rajamine.

Alati näoga päikesesse

2003. aasta suvi oli pilvitu, sinine taevas laius avara kuplina mere ja linna kohal ning võttis vääramatult sisse auväärse koha ka sündivas linnavaadete seerias. “Vaade linnale” on ka vaade muutumatult sinavale taevakummile ja siravale päiksevalgusele, milles terasest uustulnukad endastmõistetavuse kõigutamatu rahuga kümblevad. Kui uskuda Maasiku ja Kiburi fotodokumente – aga seda see pildirida kahtlemata on –, siis ülesrühkivad uusehituste massiivid on auklikuks torkinud ja taevast täiesti minema pühkinud meie Eesti-omase madala halli pilveteki, mis istub stereotüübina sügavalt rahvuslikus kirjandusteadvuses ja ka rea-eestlase kujutlustemaailmas.

Uus Tallinn laiub me ees kui Igavene Linn – puhas eukleidiline teoreem täis kristalseid geomeetrilisi põhivorme, alati näoga päikse poole ning ikka soojas ja kuivas kliimas peesitamas. Pikk iga on eskaleerunud surematuseks nagu Dorian Gray portreel – erinevalt keskaegsetest paekivikolossidest, mida on kuuldavasti uuristanud aegade kihvad, paistavad vastsed klaas- ja terasobeliskid immuunsetena igasuguste nõrgestavate tõbede ja vananemise suhtes. Nii enesekindlalt hiilgavad on nende fassaadid, nii funktsionaalne ja mõistuslik on nende läbipaistev organism. Inimesed asjatavad ses metropolis ringi kui kasulikud bakterid – suurematena nad taeva alt ei paista –, kelle asi on hoida kogu see ilu jäävana. Nii et päris mõttetu me elu igaviku palge ees ei olegi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare