Kõnealusest valikust oli mul endal mõningane võimalus osaleda T.A. van Dijki “Ideoloogia” toimetamisel eesti keelde. Meelde jäi sellest üks – raamat pudenes tükkideks ja hajus skolastiliseks mõistukõneks sedamööda, mida rohkem jõudis sellest eesti keelde. Oli mul ju küll ette näidata ka aastatetagune õilistav lugemiskogemus sellestsamast raamatust, kuid siis toimus kõik inglise keele sängis, eemal koduseintest. Mis toona jäi arusaamatuks, ärgitas juurde lugema, tausta uurima, viiteaparaadist läbi pugema ning sõudma laiemate õhtumaiste kultuuriliste referentside avamerele.

Hälbiv dekodeerimine

Nüüd, pea kuus aastat hiljem, oli tunne, et peaks tagasi ujuma – avamerelt tagasi vaiksemale tiigiveele – ning korraldama siinses looduslikus keskkonnas samasuguse ilmastikunähtuse, avara, väga kõrge üldistusastmega ning universalistliku ambitsiooniga. Mind tabas aga mingi 100-aastane déją vu. Adusin, miks koolimees Mihkel Kampmaa tõlkis kunagi emakeelse koolikirjanduse terminoloogia otsinguil magnetvälja mõju “viltu vedamise väeks”. Adusin sellepärast, et meil pole paljudes valdkondades ikka veel oma teaduskeelt, kuid ometi võivad paljud asjad selle olematu keele suhtes vägagi viltu minna. Kas see ongi see hälbiv dekodeerimine, millest Eco on teinud lugejapoolsete semiootiliste protsesside lahutamatu osa? Kui nii, siis kuidas on võimalik hälbida sellest, mille olemasolu vajab veel tõestamist?

Ilmselt mängib mingit osa valitsev tõlkimiseetika, mis ei luba kunagi autori mõtet “selgemalt kokku võtta”, toimetada algtekst natuke “targemaks” ja “täpsemaks”. Usk originaaliläheduse võimalikkusesse ja kohustuslikkusesse on nii tugev, et kärped ja kommenteerimine on nagu iseenesest pilastamisega ühte patta kukkunud. Võib ju loota, et aeg teeb ise selle töö meie eest kunagi ära, sõelub välja elujõulise ning hülgab surnult sündinud targutamise. Ses lootuses tõdegem praegu aga midagi muud – Euroopa mõttelugu jõuab 21. sajandil hakul meie keelde nagu asi iseeneses, viitab tummalt iseendale ja ootab, et teised teeksid sedasama. Tummalt, kusjuures.

Eco raamatust “Lector in fabula” on ilmunud juba kaks arvustust, üks Mihhail Lotmani (“Umberto Eco intellektuaalne vandenõu”, Postimees, 04.11.05.), teine Linnar Priimäe (“Umberto Eco in fabula”, Sirp, 06.01.06.) sulest. Esimene mõtlikult heakskiitev, teine kõrgilt hülgav. On ju veel ka Peeter Toropi eessõna samas raamatus, kuid see sõnavõtt põhineb vast kõige enam külalislahkuse seadusel – kuidas sa ikka küllakutsutud teksti aasima hakkad. Seega, mingi kohalik retseptsioon on sel raamatul juba olemas (taustaks muidugi Eco varasemad suhted Juri Lotmanga) ning me saame juba valida selle erinevate leeride vahel.

Mühatused Eco aadressil

Ise kaldun küll Priimäe hoiakut jagama ning suurendama tema skoori veel paari põlgliku mühatusega. Esimene neist tuleb Slavoj Žižekilt, kes ei leidnud Eco mõttetöö iseloomustamiseks paremat sõna kui “spageti-strukturalism”. Teine aga pärineb Michel Foucault’t ja avaneb meile tema elukestva vaenuliku ignorantsina itaallase populaarsete ja ilukirjanduslike mõttearenduste suhtes prantslase “enda” põhiteemadel. On ilmunud märkimisväärseid käsitlusi sellest, kas Eco “Foucault’ pendel” aastast 1988 pole mitte itaallase peen ja paroodiline kättemaks prantslasele, kes aeg-ajalt näis uppuvat esoteerikasse ja vandenõuteooriatesse.

Igal juhul saaks nende kolme suhetest kokku ühe toreda anekdoodialguse: “Asunud kord sloveen, itaallane ja prantslane tegelema strukturalismiga. Prantslane salgas algusest lõpuni kõik maha. Sloveen teatas, et itaallane teeb seda valesti. Itaallane aga rabas otsustaval hetkel teatega, et tegelikult on ta hoopis kirjanik.”

Idaeurooplasena leian minagi kosutust eelkõige Žižeki negativismist ja ka Priimäe kalgist armastusest deutsche kunstwissenschaft’i ja pünktlichkeit’i vastu. Prantsuse ja Itaalia ühiskondlike mõtlejatega võrreldes olen minagi suur korraarmastaja. Seal on filosoofia sarnasus ilukirjandusega voorus, meil siin endises Saksa koloonias Läänemere kaldal on see aga kompra, kapiluukere.

Samas tundub, et Eco “Lector in fabula” on sündinud samuti autori himust kõva ja jäiga struktuuri järele kõikides ettejuhtuvates tekstides. Kõik medievistid nakatuvad ju ise ka varem või hiljem taksonoomiapisikusse ning asuvad keskaegsete alkeemikute eeskujul valemite valemit otsima. Mõnda aega jõudiski noor Eco veeta aega pilvitus veendumuses, et iga teksti sees on kood, mille lahtimuukimisest piisab, et vabastada meid kohustusest mõelda lugejapoolse semioosi peale.

Tore, medievistina võis ju Eco mingil üldistusastmel tajuda, et kõik keskaegsed tekstid alluvad mingile üldisemale struktuursele korraldusele, olgu selleks siis kas või koodide paljusus ja nende eriomane konstellatsioon, kuid kas see tähendab ilmtingimata, et uusajal läks see kood kaotsi? Ja et 20. sajandil peab selle taasavastamisest tegema ilmatu suure numbri? Ja just massitarbija rõõmuks?

Ajaloolasena pareerin, et mõistet “kesk-aeg” ei saa kuigi tõsiselt võtta – nii nagu näiteks ka praegune Ameerika ei allu ühtsele kirjeldusele. Ka ei kulge ajalugu vaheldumisi dramaatiliste katkestuste ja finalistlike mahapõlemistega, nagu seda kirjeldavad Foucault ja Eco. Pigem on meie edenemine kumulatiivne, ajastud ja tekstid kuhjuvad me mälus ning nende lugemise viis sõltub suuresti valitsevast teadusparadigmast. Kui keegi piisavalt mõjukas arvab, et teksti sees on kood, siis küllap see sealt varem või hiljem ka leitakse. Nii et selles mõttes polegi vahet, kas Eco räägib mudelautorist või mudellugejast, üks ja üleüldine mudeldamise soov valitseb kogu tema mõtlemist.

Ning see läheb tüütuks ka Ecole endale, kes tegelikult on kogu aeg paralleelselt üritanud hakkama saada mudelite ja koodide kuhjumisega. Need kuhjuvad juba ta enda raamatus, mille sisemist sidusust ei suuda autori sünteesivõime enam tagada. Siin muutub autori himu tekstikoodi järele hirmuks võimaluse ees, et sellist asja polegi olemas.

Teadlasena jõuab ta juba päris lähedale Roland Barthes’i kunagisele ausale ülestunnistusele, et tegelikult polegi võimalik aru saada, mis keeles toimub. Kummati projitseerib või kodeerib Eco selle pihtimuse oma ilukirjanduslike romaanide kangelaste tunnetuslikesse äpardumistesse ja reserveerib teadlasena endale siiski koodi valdava akadeemilise mastermind’i trooni.

Eks selline intellektuaalne skisofreenia toob leiva lauale Žižeki-sugustele lajatavatele psühhoanalüütikutele ja teistele Ida-Euroopa lõuapoolikutele. Inimene, kes kanaliseerib kirjandusse oma akadeemilised rappaminekud ning õilistab moodsaks teaduseks mingid keskaegsed “presupositsioonid” (küll nüüd tõlkija hälbis selle sõnaga!), ei pälvi ida pool enamat õlakehitusest. Sest meil siin seisavad teadus ja kultuur teineteisest lahus, eks ole?