Johannes Võerahansu - õpilane ja õpetaja

Johannes Võerahansu on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Kunstniku maalid on ikka olnud imetleda kunstimuuseumide põhiekspositsioonides Tallinnas ja Tartus. Võerahansu isiksuse kordumatu võlu on sarmikalt jäädvustanud Ants Sööt 1978. aastal kultuuriministeeriumi tellimusena valminud dokumentaalfilmis.

Kahju muidugi, et sääraseid filme meil nii vähe on! Tartu Kunstimuuseum tähistab Võerahansu juubelit ulatusliku näitusega, eksponeerides ülevaatlikult töid meistri kõigist loominguperioodidest.

Laikmaa koolist Vabbeni

Johannes Võerahansu (1902-1980) sündis Harjumaal ehitustöölise pojana. Esimese ja ilmselt ka põhjapaneva tähendusega kunstihariduse omandas ta kahekümnendate aastate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Laikmaa juures joonistati peamiselt söe ja pastellidega. Võerahansu ise hindas Laikmaa kooli väga kõrgelt, just seal õppinud ta tabama suurt vormi. Mõned väga varased Võerahansu püüdlikud tööd sellest ajast reedavad eriti Nikolai Triigi mõjutusi. Võerahansu oli esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Sügisel 1932 astuski ta Tartu Pallase kunstikooli ja Ado Vabbe võttis ta kohe oma maaliateljeesse. Juba järgmisel aastal viidi ta üle kooli lõpetajatele mõeldud meistriklassi.

Pallase lõpetamisega püüdis Võerahansu siiski venitada, sest näitustel esines ta juba niikunii, koolis oli aga kasutada prii ateljee ja modell. Võerahansu loomingule sai kolmekümnendatel aastatel osaks suur tunnustus, kõrge hinnangu pälvisid kõigepealt ta valdavalt tumedas koloriidis vanameisterliku ilmega portreed. Võerahansu maalis terve rea esmaklassilisi portreesid oma abikaasast Elsa Kaupingust, suurepärased on samuti ka arvukad autoportreed. Kunstniku portreemaali shedööver "Ira Sepp" (1936) pole näitusele jõudnud, seda saab nautida Tallinnas Eesti Kunstimuuseumi klassikaväljapanekutes. Portreede kõrval valmib Võerahansul figuraalseid kompositsioone agulielust, neis on sugulust Nikolai Kummitsa kunstiga, ometi ei puudu siin kunstniku enese loomingu tärkav sügav omapära.

Vabbest Haamerini

Võerahansu avastas kolmekümnendate teisel poolel eesti maalikunstile uuesti Saaremaa. Suureformaadilistes ateljeedes maalitud Saaremaa maastikes on kunstnik saavutanud sügava kontakti selle maailmaga, mida ta kujutas. Neis maalides elab loodus koos askeldavate inimeste ja loomadega veidi idüllilist, kuid täisverelist elu. Just need maalid moodustavad Võerahansu loomingu kõige küpsema ja esiletõusvama osa. Saaremaa nägemustele soovis kunstnik anda üldistusena monumentaalse vormi maalis "Randlased" (1938), kus maastik on teisejärguline ja kalurid ise täidavad kogu pildiruumi. Vahest segas Võerahansut siin mingi kartus, et tema kunsti hakatakse võrdlema Erik Haameri jõulise loominguga.

Teise maailmasõja äreval eelõhtul 1939 jõudis Võerahansu Pariisiski käia, sellest jäi pisut väheseks, et kokkupuudetes prantsuse kunstiga leida eneses mingeid uusi sihte, teisi arenguvõimalusi. Neljakümnendate aastate alguses valminud mõned toredad tööd vihjavad siiski neile suundumustele (Tartu talvel 1940, Pargi vaade, 1942). Sõjajärgsete aastate üha kitsenevates vaimsetes oludes püüab Võerahansu toetuda oma varasematele saavutustele, ent ametlik kriitika peab kunstniku töid formalistlikeks. Võerahansu energia keskendub nüüd enam pedagoogilisele tööle, ta maalib üha vähem ning tasapisi kaob eelnevale loomingule omane värskus ja emotsionaalsus. üksikuid väga häid maale sünnib nüüdki ja neist tuleks eriti esile tõsta protreid kunstniku uuest elukaaslasest Asta Vaksist ja sulavas talvehärmatises Tartu äärelinna vaateid.

Aastast 1957 kuni surmani elas ja töötas Võerahansu Tallinnas. ERKI-s oli ta pikka aega maalikateedri juhataja, tal oli palju andekaid õpilasi, kes kõik on käinud kunstis oma teed. Tallinnas tegi Võerahansu peamiselt söejoonistusi ja nende aineks oli ikka Saaremaa. Joonistadeski on Võerahansu peen ja tundliku käega looja. Kunstniku ateljees molbertil oli alati mõni joonistus, mille juures ta vaim pidevalt töötas. ühel ammusel sünnipäevapeol ütles Ado Vabbe tõredalt Võerahansule kui oma kunagisele õpilasele: "Minult pole te ju midagi saanud!" Vabbe oli ehk pisut armukade, et Võerahansu kunsti olulised palgejooned pärinesid Laikmaa ateljeest. Pallases need muidugi süvenesid, omandades uusi kihistusi. Ent Võerahansu vastas Vabbele kindlalt: "Olen teilt palju, väga palju saanud!" Suur näitus Võerahansu loomingust on vaadata 10. augustini.

MART LEPP