Johansonid ja Anoise punusid eesti-iiri mõtteid



Johansonid ja Anoise punusid eesti-iiri mõtteid
Raigo Pajula

Anoise ja Johanson & Vennad jõudsid ühistuuriga 22. oktoobril Sakala keskusesse.
Reedese kontserdiga olid Johansonid ja Anoise jõudnud oma Eesti tuuriga peaaegu lõpusirgele.

Seda juba “sissemängitud” koosmõtlemist oli ka tunda: sujuvad üleminekud loolt loole, Iirimaalt Eestisse, vahepeal naljaga pooleks udujuttegi… Üksteise lugudesse sekkuti eri kombel, diskreetsemalt ja intensiivsemalt, enim naudingut pakkusid ühismeeleolud. Näiteks vaimulik rahvalaul “Mu süda, ärka üles” kõlas Johansonide/Anoise ühisversioonis rõõmsalt, helgelt, rusuva vaimuliku süvatõsiduseta, võiks öelda – kergeltki. Algatuseks ingliskeelsena, siis eesti keeles. Mida oligi tarvis tõestada: tõsistel teemadel saab mõtiskleda ka heledamas toonis.

Ainus, mis ligi kahetunnise kontserdi jooksul aeg-ajalt häiris, olid ootamatud temaatilised hüpped: tõsisele järgnes ilma sisse- ja väljajuhatuseta pila, vastandusi oli veelgi. Näiteks Kärt Johansoni eestvedamisel lauldud kiigelaul, ja sinna otsa kohe Dave Murphy naljad. Usun, et see oli improvisatsioon, siiski oleks tahtnud “üleminekut” tõsiduselt lõbususele. Kuulaja eestlaslikult aeglane kohanemisvõime, teadagi.

Üks säravam hetk seostub Johansonide “Jutumüüri”-lauluga, mis samuti ühislooks kujunes. See algas hoopis Murphy eesti keele “väänamisega” – tema ajalehelugemine ja pobisemine jäigi “Jutumüüri” taustaks.

Lüürilised iirlased

Mitu kuulmata eestikeelset lugu tehti ka Mardi eestlaulmisel, hubastel inimlikel teemadel kojutahtmisest, headest külgedest ja vigadest, mis meis kõigis peidus. Mõnikord ei saanud küll sõnadest päris täpselt aru. Kärdi lauldud “Hobusemängule” uuristasid teised taustaks vokaalseid kõlakoopaid, tulemuseks uudselt udune atmosfäär. Ja loomulikult nautisin lüürilisemaid laule Harry Bentilt, kellel on tõesti erakordne hääl ning ta ei väsinud selle mitmekülgsust eksponeerimast. Lõpuks mõtlesin, et Johansonid/Anoise võiksidki jääda koos laulma, mõtisklema, rändama… Sellises ühistegemises peitub suur mõttejõud!

Seesama ühistunne oli publikut rohkelt kohale meelitanud. Sakala keskuse suur saal, mis on juba lammutamise meeleolus, oli kaotanud nii mõnegi pingirea, vabastades lava ees ruumi tantsuhimulistele.

Seda võimalust kasutati lisalugude ajal spontaanselt. Publiku hulgas oli ilmselgelt rohkelt folgi-rahvast, kes kutset tantsule ära ei põlanud, üks paar leidis isegi tee lavale. Sõnaga, üks igati meeleolukas pärimusmuusika-üritus.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare