ESIMENE OSA

ETTEVALMISTUS

1

Bad Godesbergi juhtum oli see, mis neile tõendi kätte andis, ehkki Saksa võimudel oli seda võimatu teada. Enne Bad Godesbergi oli olnud vaid hulk aina tugevnevaid kahtlusi. Algeliselt valmistatud pommi tõhusa organiseerimistööga võrreldes sai aga kahtlusest veendumus. Varem või hiljem, öeldakse sellel alal, jätab igaüks oma jälje. Mis meelehärmi tekitab, see on ootamine.

Pomm plahvatas palju hiljem, kui oli kavatsetud, arvatavasti tubli kaksteist tundi hiljem, esmaspäeva hommikul kell kaheksa ja kakskümmend kuus minutit. Aega kinnitasid mitme ohvri seismajäänud käekellad. Nagu mõne viimase kuu jooksul toimunud juhtumitel, polnud ka seekord mingit eelhoiatust. Ega olnud seda kavatsetudki. Külaskäigul oleva Iisraeli relvastuseksperdi auto õhkulaskmisele Düsseldorfis ei eelnenud hoiatust nagu ka pommile raamatupakis, mis saadeti ortodokssete juutide kongressi organiseerijatele Antwerpenis ja mis rebis tükkideks kongressi ausekretäri ning tekitas tema abilisele surmavaid põletushaavu. Samuti Zürichis ühe Iisraeli panga juurde prügikasti asetatud pommil, mis vigastas kaht möödakäijat. Ette oli hoiatatud vaid Stockholmi pommist, ning see osutus hoopis teise rühma kätetööks, mis ei kuulunud üldse sellesse seeriasse.

Kakskümmend viis minutit pärast kaheksat oli Bad Godesbergi Drosselstrasse lihtsalt tavaline varjuline diplomaatiline kolgas, Bonni poliitilisest möllust nii kaugel, kui veerandtunnise autosõidu jooksul oli võimalik jõuda. Tänav oli uus, kuid soliidne, lopsakad varjatud aiad ja teenijate eluruumid garaažide peal ja gooti stiilis trellid rohelisest klaasist akendel. Suurema osa aastast on Reinimaa ilmastik nagu džungel soe ja niiske; taimestik, nagu ka diplomaatiline korpus, kasvab seal peaaegu niisama kiiresti, kui sakslased teid jõuavad ehitada, ning pisut kiiremini, kui nad kaarte koostavad. Nõnda oli mõnegi maja esikülg juba pooleldi varjatud tihedatest istutatud okaspuudest, mis täispikkuseni jõudes ühel päeval tõenäoliselt matavad kogu ümbruskonna hämarusse justkui Grimmi muinasjutus. Puud osutusid erakordselt tõhusaks kaitseks lööklaine vastu, mistõttu üks kohalik aiandusfirma paari päeva jooksul pärast pommiplahvatust neist oma monopoli tegi.

Mitmel hoonel on eksimatult rahvuslik välimus. Näiteks Norra saadiku residents, mis asub Drosselstrasselt ära pöörates kohe nurga taga, näeb välja nagu range punastest tellistest talumaja, mis on Oslo lähistelt börsimaaklerite tagahoovist otse kohale toodud. Egiptuse konsulaadil tänava teises otsas on lohakilejäetud Aleksandria villa lohutu ilme. Sealt kostab kaeblikku araabia muusikat ning selle aknad on justkui pealetükkiva Põhja-Aafrika kuumuse vastu pidevalt kinni. Oli parajasti maikuu keskpaik ning hommik oli alanud hunnitult, õied ja noor lehestik kerges tuules õõtsumas. Magnooliapuud olid just ära õitsenud ning nende nukrad valged õilmed, mis olid enamasti pudenenud, andsid hiljem rusudele omapärase ilme. Rikkaliku roheluse tõttu oli magistraalilt kostvat müra vaevalt kuulda. Enne plahvatust oli kõige valjem hääl lindude sädin, kelle seas oli ka mitu prisket tuvi, kellele oli hakanud meeldima Austraalia sõjaväeatašee uhkus: lillakas vistaaria. Kilomeetri jagu lõuna pool tekitasid nähtamatud pargased Reini jõel ühtlast tukslevat kuminat, elanikud aga ei märganud seda enne, kui kumin lakkas. Lühidalt öeldes oli see hommik, mis pidi kõiki veenma, et mis tahes hädadest – majanduskriisist, inflatsioonist, maksejõuetusest, tööpuudusest, kõigist neist vankumatult jõuka kapitalistliku majanduse harilikest ja ilmselt parandamatutest haigustest – Lääne-Saksamaa tõsimeelsest, pisut närvilisest ajakirjandusest ka ei loetud, Bad Godesberg on siiski kena korralik koht elamiseks ja ega Bonngi ole pooltki nii hull, kui räägitakse. 

Rahvusest ja auastmest olenevalt oli mõni mees juba tööle läinud, kuid diplomaatidel on teadagi omad veidrused. Keegi melanhoolne Skandinaavia nõunik, kes kannatas abielustressist põhjustatud pohmeluse all, oli näiteks alles voodis. Üks Lõuna-Ameerika diplomaatiline asjur, juuksevõrk peas ja Hiina siidist hommikumantel, Pekingi-turneelt saadud trofee, seljas, nõjatus aknast välja, et filipiinlasest autojuhile sisseostude kohta juhtnööre anda. Itaalia nõunik ajas habet, ise veel alasti. Talle meeldis pärast vanni ja enne hommikvõimlemist habet ajada. Tema naine, kes oli täiesti riides, viibis juba alumisel korrusel ja noomis tõrksat tütart, et see eelmisel õhtul hilja koju oli tulnud – dialoog, mida mõlemad peaaegu igal hommikul nautisid. Kuller Cote d’Ivoire’ilt pidas parajasti rahvusvahelist kõnet ning kandis ülemustele ette oma viimase aja pingutustest, et aina tõrjuvamalt Saksa majandusministeeriumilt arenguabi välja pressida. Kui kõne katkes, arvasid ülemused, et mees on toru hargile pannud, ning saatsid talle mürgise telegrammi, küsides, ega ta juhuslikult taha oma ametit maha panna. Iisraeli Tööpartei esindaja oli juba rohkem kui tund tagasi kodunt lahkunud. Ta tundis end Bonnis ebamugavalt ning talle meeldis, niipalju kui võimalik, töötada Jeruusalemma aja järgi. Nõnda siis leidsid mõned üsnagi lamedad etnilised anekdoodid kinnitust reaalsuses ja surmas.

Iga pommiplahvatuse juures toimub mõni väike ime, ning seekord andis selleks põhjust Ameerika kooli buss, mis oli just kohale jõudnud ja jälle ära sõitnud, kaasas diplomaatide koloonia nooremad lapsed, kes kogunesid igal hommikul bussipeatusse, mis asus epitsentrist vaevalt viiekümne meetri kaugusel. Oli tõeline õnnistus, et tol esmaspäeva hommikul polnud ükski laps kodutööd maha unustanud, sisse maganud ega muidu hariduse suhtes vastumeelsust ilmutanud, nii et buss sai õigel ajal ära sõita. Tagumine aken lendas kildudeks, juht keeras kogemata rooli ja sõitis vastu teepiiret, üks prantsuse tüdruk kaotas silma, põhiliselt pääsesid lapsed aga terve nahaga, mida hiljem lausa õnnistuseks peeti. Sest ka see on iseloomulik sellistele plahvatustele või vähemalt nende otsestele tagajärgedele: üldine pöörane tung rõõmustada ellujäänute üle, raiskamata aega surmasaanute leinamiseks. Seesugustel juhtudel saabub tõeline lein hiljem, kui vapustus üle läheb, tavaliselt mitme tunni pärast, vahel ka varem.

Pommist tegelikult tekitatud müra inimesed ei mäletanudki, vähemalt siis mitte, kui nad lähedal olid. Teisel pool jõge Königswinteris kuuldi, justkui oleks lausa sõda valla pääsnud, ning hulguti vapustatult ja pooleldi kurdistunult ringi, muiates vastastikku, otsekui oldaks kaassüüdlased ellujäämises. Need neetud diplomaadid, öeldi üksteisele, seda oli neist arvata. Saatke kogu kupatus ära Berliini, et nad võiksid rahus maksumaksjate raha raisata! Lähemalolijad ei kuulnud aga esialgu midagi. Kui nad üldse rääkida suutsid, rääkisid nad üksnes sellest, kuidas tänav järsku viltu kaldus või majal üle tee korsten hääletult kokku vajus või tubadest äkitselt tuuleiil läbi sööstis, sundides neid õhku ahmima ning puhudes lilled vaasidest välja ja vaasid vastu seina puruks. Puruneva klaasi klirinat mäletasid nad küll, samuti vaikset sahinat, kui noor lehestik vastu asfalti kukkus. Ja seda, kuidas inimesed, kes olid liialt hirmunud, et karjuda, mingit näuguvat häält tegid. Niisiis olid nad rohkem oma loomulikust meeltetajust välja raputatud kui müra suhtes kurdistunud. Mitu tunnistajat mainis ka Prantsuse konsuli köögis mängivat raadiot, kust toiduretsepte karjuti. Üks perenaine, kes arvas end selget juttu ajavat, tahtis politseinikelt teada, kas plahvatus võis raadio hääle valjemaks teha. Naist vaipa mähkides ja eemale talutades vastasid politseinikud leebelt, et kõik on võimalik, sedapuhku on aga vastus lihtsam. Kuna Prantsuse konsuli majas purunesid kõik aknaklaasid ja polnud kedagi, kes oleks raadio välja lülitanud, kostis raadio hääl takistamatult tänavale. Naine aga ei saanud ikka aru.

Ajakirjandus oli vastu piirdeid surudes mõistagi jalamaid kohal, ning esimesed innukad reportaažid tapsid kaheksa ja haavasid kolmekümmend inimest ning pidasid süüdlaseks mingit ogarat Saksa parempoolset organisatsiooni nimega Nibelungen 5, mis koosnes kahest alaarenenud poisikesest ja ühest põrunud vanamehest ega oleks suutnud õhupalligi õhku lasta. Keskpäevaks oli ajakirjandus sunnitud vähendama saaki viiele surnule, kellest üks oli iisraellane, neljale raskelt haavatule ja veel kaheteistkümnele ohvrile, kes mingil põhjusel haiglasse sattusid, ning räägiti Itaalia Punastest Brigaadidest, mille põhjenduseks polnud järjekordselt midagi ette tuua. Järgmisel päeval muutsid reporterid uuesti meelt ning nimetasid süüdlasena Musta Septembrit. Päev hiljem võttis vastutuse vägivallateo eest enda peale rühm, kes nimetas end Palestiina Ahastuseks, tunnistades end ühtlasi veenvalt ka eelmiste plahvatuste kordasaatjaks. Nimi Palestiina Ahastus jäi aga meelde, ehkki see oli pigem tegude seletus kui täideviijate nimetus. Sellisena täitis aga nimi oma otstarbe, sest peagi ilmus see arvukate kohmakate artiklite pealkirjana.

Surmasaanud mittejuutidest oli üks itaallaste sitsiillasest kokk ja teine nende filipiinlasest autojuht. Neljast vigastatust oli üks Iisraeli diplomaadi naine, kelle majas pomm plahvatas. Naine kaotas jala. Hukkunud iisraellane oli nende väike poeg Gabriel. Nagu hiljem üldiselt arvati, polnud pommirünnaku kavatsetav ohver aga ükski neist inimestest, vaid hoopis haavatud naise onu, kes oli Tel Avivist külla tulnud: ta oli talmudit uuriv õpetlane, kes oli üsna tuntud oma sõjakate vaadete poolest palestiinlaste õiguste suhtes Läänekaldale. Lühidalt öeldes uskus mees, et palestiinlastel polegi mingeid õigusi, millist arvamust ta ka valjusti ja sageli väljendas oma õetütre, diplomaadi naise suureks meelehärmiks, kes kuulus Iisraeli vabameelsete vasakpoolsete hulka ning kes kibutsis kasvanuna polnud diplomaadielu rangeks luksuseks põrmugi ette valmistatud.


Lugu jätkub John Le Carré raamatus "Väike trummitüdruk".
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/22