John Sloboda: muusika aitab inimestel paremini toime tulla

 (1)
John Sloboda: muusika aitab inimestel paremini toime tulla
Rauno Volmar

Augusti keskpaigas said Tallinnas kokku eri teadusvaldkondade muusikauurijad, nende hulgas ka muusikapsühholoog ja Iraagi sõja vastane John A. Sloboda.

•• Minu esimene küsimus puudutab muusika suhet ühiskonnaga. Kas võiksite võrrelda, kuidas on muusika positsioon nüüdisaegses ühiskonnas saja aasta taguse ajaga võrreldes muutunud?

Kuna maailm on kultuuriliselt mitmekesine, tuleb kõigepealt kokku leppida, millisest ühiskonnast käib jutt. Räägime praegu ilmselt lääne ühiskonnast. Nähtavasti on üks suuremaid erinevusi tolle ja praeguse aja vahel see, et sada aastat tagasi tuli kuulajal olla muusikast osasaamiseks esinemispaigas füüsiliselt kohal. Nüüd kuulab inimene muusikat salvestatult, nii et osapooled ei puutu teineteisega otseselt kokku. Siit võiks arvata, et sada aastat tagasi oli vahetu osavõtt muusika tegemisest nn tavaliste inimeste puhul, kelle jaoks muusika pole kutsetöö, tunduvalt harilikum – seda nii kodus kui ka kodust väljaspool, näiteks kirikus või isegi sõjaväes. Palju rohkem oli võimalusi n-ö informaalseks populaarseks musitseerimiseks, mis nüüd on peaaegu kadunud, vähemasti seal, kus mina elan – Inglismaal.

•• Eestis on olukord nähtavasti samasugune.

Vaatamata muusika ja ühiskonna vahekorra muutumisele aja jooksul võime siin rääkida sarnasustestki. Näiteks keskmise professionaalse muusiku staatus ja elustandard on endist viisi väga madal – seda nii siis kui ka nüüd. Keskmise muusiku elu on väga raske ja tema sissetulek väga väike. Muusiku töös leidub palju ebakindlust ning see toob endaga kaasa palju stressi. Enamik muusikuid ei suuda ainuüksi muusikaga tegelemisest ära elada ja seetõttu peavad nad tegema muudki – näiteks õpetama. 

Võib-olla on tähtis seda aspekti rõhutada, sest meediaajastul kuuleme tavaliselt lugusid vaid tippu jõudnud eliitmuusikutest, kes teenivad palju raha ja reisivad kontserte andes mööda maailma ringi, kuid see imeväike eliit, kes moodustab kõigist maailma muusikutest võib-olla ühe protsendi, seisab tohutu inimpüramiidi tipus, mille alumistes osades on inimestel majanduslikult väga raske hakkama saada. See on üks asi, mis pole muutunud. Teine sarnasus sajanditaguse olukorraga võrreldes on, et kuigi olud on teised, kohtame me muusikat kõikjal oma igapäevaelus. Muusika läheb inimestele korda. 

•• Teame, et kultuur kasutab helisid peamiselt kahel moel: kõne ja muusika tekitamiseks. Kõne vajalikkus kommunikatsioonivahendina on üsna selge, kuid küsimusele, miks leiame muusikat kõigist maailma ühiskondadest, pole nii kerge vastata. Mis on muusika väärtus? Miks teda vaja on? Ilmselt olete tuttav metafooriga, mis käsitab muusikat omamoodi intellektuaalse või emotsionaalse magustoiduna. Kas nõustute selle metafooriga? 

Tegemist on keerulise ainevaldkonnaga, sest teie küsimused on pisut spekulatiivse iseloomuga, kuivõrd neile pole võimalik empiiriliste uuringute põhjal vastata, sest varasematest ühiskondadest pole säilinud piisaval hulgal ja piisava kvaliteediga mälestisi. Samuti ei saa me teha eksperimente – näiteks jätta üht ühiskonda muusikast ilma ja vaadata, mis selle ühiskonnaga siis juhtub. Kuid teame, et muusika suudab inimestele pakkuda psühholoogilise iseloomuga hüvesid. Paljud inimesed ütlevad, et muusika aitab neil oma eluga emotsionaalselt paremini toime tulla. Tuntud rootsi psühholoog Alf Gabrielsson on kogunud inimeste kõige tugevamaid muusikaelamusi, mis osutavad, kuidas paljud küsitletute seast kirjeldavad oma muusikalisi tippkogemusi kui midagi, mis kunagi “on päästnud nende elu”. 

Loe veel

Üksikisiku tasemel saab leida palju tõendeid muusika vajalikkuse kohta ja tõepoolest pole ajaloost teada ühtki kultuuri, kus muusika puuduks. See paistab samuti tõestavat, et muusikat on meil vaja. Ning lõpuks võib inimese ontogeneesi väga varastel etappidel leida märke muusikataju kohta, mis kujuneb välja samal ajal kõne taju arenguga või isegi ennetab seda. Üks minu oletusi on, et muusika on väga tõhus vahend sotsiaalse sidususe tagamisel. Muusikal on paljudes ühiskondades oluline roll, sest inimene on olemuselt sotsiaalne olend. Muusika on unikaalne tööriist inimkäitumise koordineerimiseks. Näiteks tants rõhutab ühtekuuluvustunnet, teiste sõnadega tunnet, et sa oled osa millestki enesest suuremast. Kõik see aitab selgitada, miks muusika kuulub meie ellu. Kuid miks on muusika üleüldse tekkinud? Kas muusika tekkimine on olnud mingisuguse muu arengu kaasnähtus? Siin tuleb meil paraku piirduda vaid spekulatsioonidega. Mul pole selles osas mingeid põhimõttelisi seisukohti. Kuna muusika tekkis inimesega samal ajal, siis võib-olla saab muusika funktsiooni seletada inimaju bipolaarsusega, teiste sõnadega – seal, kus on kõne, seal peab olema ka muusika.

•• Et praegu (15.-19. augustini – toimetaja) toimub Tallinnas eesti muusikateaduse ajaloo ilmselt kõige suurema osavõtjate arvuga konverents, tahaksin küsida eesti muusika kohta. Kas siinsest  kultuurist kaugel seisva isikuna suudate eesti muusikaga kuidagi haakuda?

Minu arvates on eesti muusika juurteks tugev rahvamuusika traditsioon. Ilmselt paljude inimeste silmis on Eestis – nagu teistes Balti riikides ja võib-olla Soomeski – rahvamuusika väga tugev rahvusliku identiteedi komponent. Suurbritannias nii ei ole. See peegeldub isegi teaduslikus uurimistöös: kohates rahvusvahelisel konverentsil eestlast, võin olla üsna kindel, et ta räägib seal eesti rahvamuusikast. Briti muusikateadlased ei räägi konverentsidel kunagi briti rahvamuusikast ja ma ei oska öelda, kas briti rahvamuusika traditsioon on välja surnud või häbenetakse seda veidi. Tugeva imperiaalse minevikuga rahva seas võib vahel täheldada üsna kummalisi protsesse: et britid on varem oma kultuuri teistele maailma rahvastele peale surunud, tunnevad paljud täna-päeva uurijad ja teised intellektuaalid selle mineviku pärast süüd ning pole seega huvitatud briti rahvusliku pärandi ja kultuuri propageerimisest – nende jaoks on see halb asi.

Teine asi, mida ma kaua aega eesti muusika kohta olen teadnud, on laulu ja laulmise olulisus Eesti kultuuri- ning poliitikaelus – seda eriti tänu 1980. aastate lõpus toimunud öölaulupidudele. Nendest olin kuulnud juba enne seda, kui enesele teadvustasin, et Arvo Pärt on eesti helilooja. Kardan, et Lääne-Euroopas üldiselt ei teata, mis riigist on täpselt pärit Pärdi-sugused heliloojad, sest helilooja sünnikoht pole tema loomingu seisukohast tänapäeval enam kõige olulisem küsimus.

•• Ostsin hiljaaegu Peterburist ülevaate 20. sajandi vene muusika ajaloost ja avastasin üllatusega, et Pärdi loomingut vaadeldi seal ulatuslikult tervelt kahes peatükis, millest üks oli pühendatud avangardismile ja teine vaimulikule muusikale. Paistab, et lisaks poliitilistele ja majanduslikele lahkarvamustele seisab meil idanaabriga ees väike kultuuriajalooline dispuut teemal, kas Arvo Pärt on vene või eesti helilooja.

Muusika vastu huvi tundvad Lääne-Euroopa inimesed teavad, et Pärt tuleb kusagilt idast, kuid nad pole absoluutselt kindlad, et ta tuleb just nimelt Eestist.

•• Ta tuleb “kusagilt sealt ülevalt”?

Just nii! Mida ma oskaksin öelda Pärdi muusika kohta? Selge on, et sel muusikal on tugev side religiooniga.

•• Õigeusuga…

Jah … müstitsistliku, kergelt võõrapärase religiooniga, milles on palju asju, mida ei öelda välja – selle asemel pead sa vaikselt seisma, vaikima ja leidma oma tee selleni meditatsiooni kaudu.

•• Kas Inglismaal hinnatakse sellist muusikat?

Ma arvan, et seda hinnatakse küll, kuigi mitte väga sügavuti, vaid pigem kui kultuurituristlikku huviväärtust, sest Briti ühiskond pole oma olemuselt kuigi religioosne. Paljud inimesed on Suurbritannias pöördunud või pöörduvad kohalikust kirikust ära, kuid vaimsete vajaduste tõttu otsivad nad mõnd teist spirituaalsuse vormi, mis võib pärineda näiteks Indiast või Taist. Ka Pärt sobiks sinna. Sest see on midagi muud ja erineb sellest usust, mille raamides meid on kasvatatud. 

Pärdi sidemete tõttu nn uuslihtsa muusikatraditsiooniga paigutavad paljud ta arvatavasti samasse lahtrisse Steve Reichi jt minimalistidega (millega helilooja ise ei nõustuks – Jaan Rossi  märkus). Osa intellektuaalsest eliidist võib seetõttu Pärti ignoreerida põhjusel, et ta on liiga populaarne helilooja, kuid see, et tema muusika on lihtne, ei tähenda sugugi, et see ei tarvitseks olla sügav. Kui minu käest küsida, kas Pärdi looming on populaarmuusika, siis ma arvan, et ta pole seda sugugi rohkem kui näiteks gregooriuse koraal.

•• Tallinna konverentsi nimeks on “Interdistsiplinaarse muusikateaduse konverents” ning teie uurimisvaldkond on muusikapsühholoogia. Kas konverentsi kavas on muusikapsühholoogia piisaval määral esindatud?

On küll. Psühholoogial, nagu paljudel teistelgi teadusharudel, on hägused piirid, kuid mind huvitab kõige rohkem teadusliku mõtlemise osakaalu suurendamine muusika uurimisel. Psühholoogia on minu silmis teadus ja teaduse all mõtlen ma rangelt faktidele orienteeritud lähenemisviisi, millega loomulikult võib kaasneda ajalooline analüüs ja palju muudki. See ongi selle konverentsi eesmärk – tuua ranged intellektuaalsed traditsioonid kokku muusikaloome empiiriliste alustega. See on väga tähtis. Võib-olla isegi muusikategemise ja muusikast rääkimise revolutsiooni algus.

Ajalooliselt on muusika olnud käsitöö – aastasadu on muusika-alaseid teadmisi edasi antud väga individuaalse, meistri-õpipoisi suhte kaudu. Isegi praegu võib kuulda vanema põlvkonna muusikuid rääkimas: minu õpetajat õpetas see ja see, teda omakorda õpetas see ja see, aga teda õpetas Liszt või koguni Beethoven! Apostellik põlvnevus, see, et sa saad oma õpetajast alates mõne suurkujuni tagasi minna, on väga oluline. Arvatavasti tuleneb see 19. sajandist pärinevast geeniusekuvandist ning selle edasikandumine on muusikast teinud paljuski suletud protsessi, mille tehnoloogia haakub muu maailmaga halvasti. Muusikud on teadlaste ja kõigi nende enda tsunftist väljapoole jäävate inimeste suhtes üles näidanud käed-eemale-mentaliteeti, mille tagajärjel on muusikute koolitustraditsioonid püsinud vähemalt viimase saja aasta jooksul praktiliselt muutumatuna.

Teised kutsealad on aja jooksul oma loomust muutnud. Võtame näiteks elukutselise spordi – tänapäeval on professionaalse sportlase väljaõppesse kaasatud arstide, terapeutide, toitumis-spetsialistide ja psühholoogide multidistsiplinaarne meeskond ja seda, et tippsportlane sellist tiimi enda ümber vajab, aktsepteeritakse täielikult.

•• Kas te tõesti tahate öelda, et muusikatööstuse juurde peaks tekkima sama tugev meditsiiniline tugimeeskond kui spordis?

Mitte tingimata. Mida ma tahan tegelikult öelda, on see, et sporditööstus on mõistnud selliste inimeste tööpanust, kes ise pole sportlased – teiste sõnadega, multidistsiplinaarsuse vajalikkust. Samal ajal elab muusikute hulgas edasi eelarvamus, et muusikalise hariduseta inimestel pole neile midagi pakkuda. Väga aeglaselt on need eelarvamused murenema hakanud, näiteks kolm aastat tagasi võttis Royal College of Music Londonis (üks Suurbritannia juhtivaid muusikaõppeasutusi – Jaan Rossi märkus) palgale mittemuusikust psühholoogi – see oli Suur-britannias pretsedent. Tean ka, et Poolas on olnud tavaks konservatooriumite juurde psühholooge tööle võtta.

•• Kuulute teadlaste hulka, kes on oma poliitilisi seisukohti avalikult väljendanud. Ida-Euroopast vaadates on selgesti tajutav Euroopa jagunemine nn uueks Euroopaks ja vanaks Euroopaks. Uus Euroopa kaldub ennast aga sageli seostama pigem Ameerika Ühendriikide kui vana Euroopaga. Kuidas sellest aspektist vaadates näete Euroopa tulevikku?

Kõigepealt pean ütlema, et minu poliitilised vaated pole ilmselt Suurbritannia elanikele tüüpilised – nimelt olen “Euroopa projekti” tulihingeline pooldaja. Euroopa Liit on erakordselt radikaalse iseloomuga projekt, millel pole ajaloos pretsedenti – riigid on nõus ühise eesmärgi nimel oma võimu loovutama. Euroopa Liit on ainus impeerium maailmas, mis on tekkinud ja laienenud vastastikuse külge-tõmbejõu tulemusel, mitte sõjaliste vallutuste tagajärjel. Peaksime Euroopa edu üle palju uhkemad olema, selle asemel, et muretseda väikeste kohenduste pärast, mis ta paremini võiksid tööle panna. Näiteks Aafrika on maailmale tohutu probleem. Kuidas saaks Aafrikast poliitiline tervik?

Aafrika peaks Euroopalt väga palju õppima, võimalik, et Aafrika saaks Euroopa Liitu eeskujuks kasutada, et moodustada mingisugune poliitiline tervik, mida on kindlasti vaja. Selle asemel et introvertselt Euroopa siseprobleemide üle muretseda, peaksime me uhkelt ülejäänud maailma poole vaatama ja ütlema: “Meil on siin üks suurepärane asi! Palun, õppige meilt, võtke meilt üle.” See on minu esimene seisukoht.

Teiseks – on ka pakilisi probleeme. Kahjuks on mõned Euroopa riigid, ka Suurbritannia, USA poliitika mitu aspekti liiga kriitikavabalt omaks võtnud, sest usutakse, et praeguses poliitilises kliimas on see õige käitumine. Nii et see probleem pole omane ainult uuele Euroopale. Olen üks neist paljudest, kes usub, et see võib olla suur viga. Mõni otsus, mida viimased Ameerika juhid on teinud, on olnud destruktiivne. Ennast nendega seostades oleme tegelikult iseendale kahju teinud.

Ma ei ütle muud, kui et iga riik peaks Ameerika rolli ja tema tõeliste eesmärkide suhtes kujundama välja oma seisukoha. Viimased USA juhid on näidanud, et Ameerikal pole liitlasi – Ameerikal on huvid. Sa võid vanduda Ameerikale sõprust ja truudust, kuid kui liit pole talle enam sobiv, loobub ta sellest hetkega. Eesti pärast ma nii mures ei olekski, küll aga olen ma mures Iisraeli pärast.

Arvan, et ühel hetkel jõuab kätte olukord, kus Iisraeli toetamise kulud lähevad Ameerikale liiga suureks – suuremaks kui sellest tõusev tulu, ja nad võivad tagasi tõmbuda ning siis tekib tõeline kaos, sest ilma Ameerikata on Iisrael jõuetu.

Intervjuu kirjutas üles ja tõlkis inglise keelest Ave Randviir.

Muusikauurijad

John A. Sloboda

sünd 1950

••  Sloboda on Inglismaal

Staffordshire’s asuva Keele’i

ülikooli psühholoogiaprofessor.

••  Tema akadeemiline töö keskendub muusikapsühholoogiale – psühholooge, neurolooge ja akadeemilisi muusikuid koondavale teadusharule.

••  Sloboda 1985. aastal ilmunud raamat “Muusikaline meel. Kognitiivne muusikapsühholoogia” tõlgiti 2000. aastal ka eesti keelde.

••  Sloboda on uurinud muusika funktsioone igapäevaelus, muusika õppimise psühholoogilisi aspekte jpm.

••  2004. aastast alates on

Sloboda juhtinud Briti sõltumatut uurimisasutust Oxford Research Groupi (ORG), mis otsib vägivallatuid lahendusi rahvuslikele ja rahvusvahelistele julgeolekuteemadele.

••  1999-2000 töötas ta Balkani rahukomitees ja uuris NATO pommitamise mõjusid tsiviilelanikkonnale.

••  2003. aastal oli ta üks avaliku andmebaasi “Iraq Body Count” loojatest, mis üritab pakkuda objektiivset informatsiooni Iraagi konflikti ajal hukkunud tsiviilelanike kohta. 

Jaan Ross

sünd 1957

••  Jaan Ross on Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateaduse osakonna ja Tartu ülikooli kunstide osakonna professor ning 15.-19. augustini 2007 Tallinnas aset leidnud 3. rahvusvahelise interdistsiplinaarse muusikateaduse konverentsi üks korraldajatest.

••  Ross on uurinud läänemeresoome regiviiside temporaalset struktuuri, helikõrguse ja kuulmisillusioonide taju iseärasusi jpm.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare