Johnny Cash - isepäine mürgeldaja rokkis elu lõpuni
Johnny Cash polnud lapsest peast just imelaps, ometi leidis tema lauluhääl juba noorena tunnustust. 1945. aastal pani ema ta muusikakooli laulmist õppima. Kolm päeva hiljem palus lauluõpetaja poisil enam mitte tulla, sest tal polevat enam midagi õppida. Juba 14-aastasena asus Cash tööle, tassis töölistele ämbritega joogivett ja esines vabal ajal kõrtsides.
Cash on loonud enda kohta rohkesti legende, mille ta hiljem on väljamõeldisteks tunnistanud.
1950-ndatel teenis ta USA õhujõududes. Sealt tuli legend, et arm tema põsel pärinevat kaklusest saadud noahaavast. Tegelikkuses tekkis tollal Cashi näole väike kasvaja ja arm tuli sellest, kui purupurjus arst üritas seda eemaldada. Ka noormehe halvenenud kuulmine pandi sõjaväeteenistuse arvele, kuid tegelikult olevat talle teiste lastega mängides lihtsalt kogemata pliiats kõrva susatud.
300 kontserti aastas
Pärast sõjaväeteenistust proovis Cash elatuda müügimehe ametist, kuid pühendus üsna pea muusikale, esinedes alguses gospellauljana, kuni produtsendid soovitasid tal üle minna millelegi, mida saab paremini müüa.
60-ndate alguseks oli Cashi esinemisgraafikus 300 kontserti aastas. Et tempos püsida, hakkas mees amfetamiini tarbima ja oli põhjakäimisele üsna lähedal. 1965. aasta oktoobris jäi Cash El Paso lennujaamas amfetamiini üle Mehhiko piiri smugeldamisega vahele ja sai tingimisi karistada ning 1000 dollarit trahvi. Tema suurimaks pahateoks seaduse ees jäi metsatulekahju põhjustamine, mille eest teda trahviti 85 000 dollariga. Ta purustas hotellitube ja vehkis relvadega, rüüstas joomingute käigus oma sõprade maju ja mõlkis autosid. Ja kuigi mürgeldaja ja paharetina tuntud Cash jõudis oma seiklustega ajalehtede esikülgedele, veetis ta vaatamata kuuldustele oma elust trellide taga siiski kõigest kolm päeva.
Cash naasis 60-ndate lõpus, andes välja mitu plaati Ameerika ajaloost. Tema varjamatu sümpaatia Ameerika põlisrahvaste vastu ajas marru kurikuulsa rassistliku organisatsiooni Ku Klux Klan, kes tegi mehele mitu surmaähvardust.
Populaarsus lennutas Cashi 1969. aastal kaheks hooajaks telesõud juhtima, kuid vaatamata kuulsatele külalistele varjutasid saadet ettekirjutatud magedad naljad ja vilets korraldus.
Cash proovis kätt ka filmimaailmas ja paljude arvates oleks temast võinud saada esimese suurusjärgi vesternistaar. Kuid religioossed tõekspidamised kiskusid teda sellelt rajalt kõrvale.
1997. aastal teatas Cash, et põeb Parkinsoni tõbe ja sattus samal aastal kopsupõletikuga haiglasse. Raskelt haigena naasis ta ometi veel korra stuudiosse ja salvestas kaks plaati, millel esitas oma töötlusi tuntud lugudest. Laulja suri 2003. aasta septembris.
Film Johnny Cashi elust “Nagu noateral” on tehtud tema autobiograafiate “Man in Black” ja “Cash: The Autobiography” põhjal. Enne surma jõudis Cash heaks kiita filmitegijate valiku panna peaosa mängima Joaquin Phoenix.
Legendaarne foto
Üks Cashist tehtud legendaarsemaid fotosid pärineb 1969. aastast ja kurikuulsast San Quentini vanglast. Cashil oli kombeks üsna regulaarselt vanglates kontserte anda. Tookordset kontserti filmis üliagar Granada Televisioni operaator, kes ajas esineja pideva jalus sekeldamisega raevu. Cash pöördus filmija poole internatsionaalse estiga, näidates keskmist sõrme.
1998. aastal kasutasid Cash ja tema produtsent Rick Rubin sama pilti, andes Nashville’is asuvale kantrimuusikatööstuse keskusele üsna ühemõtteliselt vastu vahtimist. Mehed ostsid populaarses ajakirjas Billboard endale leheküljelise reklaamipinna, millel ilutses seesama Cashi kesmine sõrm, ja lisasid sinna reklaamteksti: “American Records ja Johnny Cash tänavad Nashville’i muusikatööstust ja kantriraadiot nende toetuse eest.”
Reklaam viitas Cashi ja temasarnaste alternatiivkantri esindajate ja Nashville’i magusamaiguliste muusikatootjate ammusele vastasseisule, kes üritasid vastuvoolu ujujaid juba aastakümneid igati oma pärusmaalt eemal hoida.
