Joogikunst
Kuidas saab moos kommi sisse, on meile räägitud. Aga kuidas jõuab naps pudelisse? Televiisorist oleme näinud, et masinad täidavad pudeleid ja kinnitavad korke. Kuid mis juhtub enne seda, kui teie ehk tarbija olete poest selle pudeli ostnud?
Kui ma esimest korda kuulsin, et Livikos on inimene, kes teab ainsana jookide valmimise saladusi, mida koolis õppida ei saa - need on edasi antud meistrilt meistrile - kujutasin ma ette vanemat härrasmeest. Kuid selgus, et Liviko nippide hoidja ja liköörihaldjas on habras kena proua Mahta Laidvee. Tema on inimene, kelle käe alt on viimased paarkümmend aastat käinud läbi kõik uued likööritooted.
Arvamus, et alkoholiga tegelemas kujutaks rohkem ette meest, paneb proua Mahta lõbusalt muigama. “Oi, miks? Naised on ju palju ettenägelikumad ja täpsemad,” täheldab ta lustakalt ja juhatab külalise jookide alguse juurde. Mahta Laidvee on kogu oma elu töötanud Livikos, alates kooli lõpetamisest. Ta on ära proovinud kõik tööd alates püttide pesemisest, mida tuli noortel kleenukestel tüdrukutel teha - nad lihtsalt mahtusid paremini tünni sisse - kuni tänase liköörimeistri ametini välja.
Jõuame ruumi, kus seinte ääres on kümnete kaupa metallist kandilisi nõusid. “Nendes valmistatakse tõmmised, millest hiljem joogid oma olemuse ja maitse saavad,” ütleb proua Mahta ja kergitab ühe anuma kaant. Nõu on täis kolme sorti piprakaunu. Nina lähemale pannes lööb aga tugev mõrkjas aroom lausa silmad märjaks. “Me valmistame tooteid eranditult ainult väga kõrge kvaliteediga naturaalsest toorainest. Ei mingeid essentse, kui just rummiessents välja arvata,” täpsustab Laidvee. Iga metallkastikese sisu on erinev - alates kaneelikoortest, kohviubadest, kõikvõimalikest ürtidest kuni naturaalse meeni välja. “Meelikööri retsept on just üks sellistest põlvest põlve pärandatutest, mille täieliku valmimise saladust tuleb hoida, sest liköör valmib ainult kolmest komponendist: meest, veest ja piiritusest. Et ta õieti välja tuleks, on päris keeruline protsess.”
Maitsmine pärast lõunat. Mahta Laidvee ise jääb tagasihoidlikuks ja arvab, et tema isik tähtsustatakse pisut üle. “Tegelikult on ju palju neid inimesi, kellest uue toote letile jõudmine sõltub.” Siiski on just tema see, kelle valvsa pilgu all toimub kogu protsess alates uue retsepti juurutamisest. “Ma olen maalaps ja mulle meeldib väga loodusega suhelda,” põhjendab Laidvee, kuidas tal on õnnestunud kõigis nendes pea poolesajas erinevas maitsetaimes orienteeruda, mida jookide valmistamisel kasutatakse. “Ja eks nende aastate jooksul on juba tekkinud kogemus, millised maitsed omavahel sobivad ja üksteist täiendavad.”
Kõigepealt segatakse kokku umbes pool liitrit, kui tulemus tundub piisavalt huvitav, võetakse ette 100 liitri valmistamine. “Pidevalt tuleb jälgida, et midagi untsu ei läheks. Kui vaja, tuleb maitset korrigeerida,” jagab likööriemand selgitusi.
Esialgu on tulemuse üle otsustajateks ikka oma töökas kollektiiv. “Tuleb maitsta, ega muidu ju teada ei saa,” muheleb proua Mahta ja lisab justkui lohutuseks, et ei pea ju alati alla neelama. “Aga mina neelan tavaliselt ikka alla. Ma tahan teada, mis maitse kurku jääb. See on ju ülimalt oluline. Ja tavaliselt ma maitsen uusi asju just peale lõunat ja võtan selle maitse mõttes koju kaasa, et häid ja halbu külgi vaagida.”
Saladustega retseptid. Selleks, et üks uus toode ka poeletile jõuaks, kulub aga aasta - poolteist. Üks õige naps tahab ju ka enne joomist laagerdada.
Meie inimestele on kodumaisest alkoholist kindlasti kõige tuntumad just Liviko tooted, sest oli ju aeg, kus Remediast, Onistarist ja teistest tänastest alkoholitootjatest undki ei osatud näha.
Kuid küllap pole Liviko pikaealisus ainus põhjus, miks iga eestlane selle viinavabriku tooteid teab. Liköör “Vana Tallinn” on ju olnud mõnes mõttes Eesti visiitkaardiks juba õndsal vene ajal.
“Vana Tallinn” on oma positsiooni säilitanud ka täna. See on samuti unikaalse retsepti järgi valmistatud liköör, mis peale möödunud aastal lõpule viidud täiendusi on taas populaarsust võitnud. Endise “kleepeka” asemel on igati nauditav 50-kraadine naps. “Meie ütleme ise, et väike sõõm ja palju rõõmu,” muheleb Mahta Laidvee. Just tänu oma populaarsusele on saanud “Vana Tallinn” endale ka noorema õe maheda koorelikööri näol.
On veel üks Eestile iseloomulik jook, mida mujalt maailmast ei leia ja mida paljud seostavad Livikoga See on liköör “Kännu Kukk”. “Tegelikult ei ole Kännu Kukk päris Liviko retsept, kuigi me seda tõesti toodame. Sajandi alguses oli Eestis palju väikeseid viinakodasid, kus seda jooki villiti,” täpsustab Mahta Laidvee. Selle joogi valmistamine on aga sedavõrd keeruline, et mingist automatiseerimisest ei saa juttugi olla. Kogu partii tuleb algusest lõpuni teha käsitsi. Ka siis tuleb protsessil hoolega silm peal hoida ja temperatuuri jälgida, sest Kännu Kukele iseloomulik suhkrukristall on väga pirtsaka loomuga. Ühes võib küll kindel olla - mitte kunagi ei kohta te kaht sarnast kristalli. “See jook on eriti populaarne välismaale viimiseks. Meie inimesed teda väga ei armasta,” teab Mahta Laidvee.
Võta pits ja pea aru. Oleme läbi jalutanud kogu tootmise kulgemise protsessi, kuni selle ruumini, mida telekast nähtud - liinil jooksevad pudelid, mida täidavad masinad. Ei jõua üksikasjalikult kirjeldada kõiki neid umbes kolme meetri kõrguste metalltünnidega ja muude pütikestega ruume, kus pealtnäha justkui midagi ei toimu, kuid nõudes laagerdub omasoodu jooke, mis lõpuks pudelisse jõuavad meie pidulaudu ilmestama.
Siirdume hoopis proua Laidvee juhatusel keldriruumidesse kus asub Liviko muuseum. Fotodest ja vanadest imelikest masinatest kuni tänase toodangu väljapanekuni sisaldavas ruumis võtame jutuks joomiskultuuri. Valik on suur. Kas eestlane oskab mõõdukalt ja kultuurselt juua? Mahta Laidvee usub, et olukord on kasvõi viie aasta taguse ajaga võrreldes tunduvalt paranenud.
Et tarbijat harida, on Liviko varustanud oma toodete etiketid ka soovitustega, mida millega ja kuidas juua. Mahta Laidvee ise armastab katsetada kõikvõimalikke segusid. Tema lemmikuks on bitter nimega “Corsaro”. “Tegelikult mulle just meeldivad sellised natuke mõrkjamad joogid, mida saab segada,” tunnistab proua Laidvee ja räägib lõpetuseks lustaka kümne aasta taguse loo. Ta oli kodukanti Tõrvat külastades sattunud kohalikku poodi. See oli aeg, mil alkohol jõudis poeletile harva ja peolauas armastati kangemat kraami kummutada ikka klaasi kaupa põhjani. “Minu ees küsis üks kohalik müüjalt “Bitterit”. Ja müüja hakkas teda hoolega veenma, et oi, ära seda küll osta. On punane küll, aga nii mõru, et ei kõlba juua,” meenutab Mahta Laidvee muheledes ammust lugu. Tagasihoidliku inimesena ei sekkunud ta vestlusesse. Ja külamees ei saanudki toona teada, et tegelikult polegi sedasorti jook tee-klaasiga paljalt joomiseks.
City lugejatega jagab aga Mahta Laidvee küll mõnd oma lemmiknippi, mis lähenevat aastavahetuse meeleolu kindlasti rõhutada aitavad.
Glöggi
Eeljoogina külalistele ja ka muidu külmal ajal on alati teretulnud glöggi. Mahta Laidvee soovitab Glöggi serveerida spetsiaalsel alusel, mida soojendab küünlaleek. Küünlad võiks panna läbipaistvasse anumasse värvilisse vette. See annab eriliselt efektse tulemuse.
Kangem naps
Mahta Laidvee leiab, et eriti tähtsa sündmuse puhul võiks lauale panna jääs Viru Valge Speciali, mis on oma puhtuse ja maitseomaduste poolest Eestis tõeline eliitklassi viin.
Jääpudeli saamiseks tuleb VVS pudel asetada veega täidetud ümmargusse nõusse. Asja ajab ära ka pealt lahti lõigatud kotipiima kilepakend. Asetada pudel paki sisse või nõusse, täita veega ja panna püsti asendis sügavkülma, kuni vesi on täiesti jäätunud. Enne lauale andmist tuleks pakk sooja vee all kergelt üle lasta, nii, et pudel koos selle ümber kinnitunud jääga sealt välja tuleb. Selline jääpudel on ülimalt efektne lauakaunistus. Kindlasti tuleks ka pitsid enne tarvitamist külmas hoida.
