Joonas Hellerma otsib teed vastuste juurde

 (2)

Joonas Hellerma (21) on filosoofia magistrant ning toimetab ETV kultuurisaadet “OP!”, on kirjutanud meediaretsensioone kultuurilehes Sirp ning koolipõlves töötanud ka raadios. Tiiu Laks uurib, milliste mõtete ja ellusuhtumisega nii lühikese ajaga nii palju saavutatakse.

Joonas ei pea end eriti ambitsioonikaks inimeseks, vähemalt mitte karjääri koha pealt. “Mul on lihtsalt mingid huvid, mitte pragmaatilised ambitsioonid,” tunnistab ta. “Kuidagi on lihtsalt juhtunud nii, et minu jaoks on paotunud mingid võimalused ja siis olen läinud, neid proovinud ja see on olnud huvitav.”

Meediaretsensioone ja filmikriitikat hakkas ta enda sõnul kirjutama olukorra sunnil, osalt kirjanduslembese perekonna mõjul, teisalt põnevusest. Viimasel ajal ei ole Joonas enam sulge haaranud, sest on ise televisiooniga seotud. “Ma kirjutasin kõigest ausalt, ma ei tundnud ju mitte kedagi ja olin nii vabam,” vastab ta küsimusele, kas kriitikaga vaenlasi ei teeni. “Nüüd ma võin koputada selle inimese uksele ja talle oma arvamuse vahetult öelda.”

Kiratsev kriitika

Joonas liitub enamiku arvamusega, et kriitika kui žanr kiratseb – ei ole professionaale, kes oskaksid vaadata, näha ja kirjutada. “Kriitika seisab analüüsioskusel, aga teiselt poolt on vaja ka mingit üldintelligentsi, oskust näha asja eemalt, tõsta ennast vaadeldavast välja,” leiab ta. “Seda ei ole kõigile antud. Kriitiku sotsiaalne olukord on ikkagi väga kurb – kui teised on töö ära teinud, siis temal on jäänud ainult materdada või kiita.” Lisaks peab kriitik Joonase hinnangul olema loojaga võrdne, ainult siis on tal moraalne õigus sõna võtta.

Olles ise ajakirjanduses sõna võtnud, arvas ta, et audiovisuaalset meediat oleks huvitav õppima minna. “Seal aga hakkas kohe mingi taidlemine ja värk pihta, samas see meeldis mulle,” meenutab Joonas. “Alguses oli lavaülesannete pool mulle võõras, aga see oli hästi tore ja mul on kogemuse üle hea meel.

Teletööle sattuski Joonas ülikooli ajal – anti võimalus oma erialal kätt proovida. “Ma usun, et meie ümber on väga palju andekaid inimesi,” mõtiskleb ta. “Küsimus on lihtsalt selles, kas neile antakse võimalus. Ja ma ei tea, millest see sõltub või kuidas see nii juhtub, et ühed saavad ja teised ei saa.”

Osaliselt on see tutvuste ja õnne küsimus. Samas ahistab Joonast tunne, et ta peab jala kuhugi ukse vahele saama. “Ma usun, et ka koolis tambitakse kogu aeg mõtet, et tuleb varakult end kuhugi sappa haakida,” kurvastab ta. “Rõhutatakse brutaalset konkurentsi. See ei ole inimlik, hirmutab ära ja toodab lõpuks õnnetuid inimesi.”

Küsige maailma järele

Joonas on koolis palju näinud, kuidas noored jooksevad ühest loengust teise ja hangivad tohutult teadmisi, et mõistusega maailma valitseda. Tema arvates peidab selline umbmäärane tark olemise püüd abitust, kiputakse mõtlema võõraste mõtetega ega leita selles segaduses iseennast.

“Maailmaga saad kontakti siis, kui tunned ennast maailmas ära, kui näed, et sul on õige koht olemas,” leiab ta. “Minu meelest ei peaks mõtlema sellele, mis tööd ma tahan teha ja kui palju pappi teenida, elu muudab väärtuslikuks muu. Maailma ja olemise järele küsida on palju huvitavam kui mõelda sellele, millal ma omale korteri saan. See on ka muidugi tähtis, aga sellest ei tohiks alustada.”

Filosoofia magistrantuuri astus Joonas just selleks, et näha, kas filosoofia võib olla tee selguseni, mida maailm sugugi kohe kätte ei anna. Osa tema filosoofiahuvist oli vedurijuhi abiks õppimine. “Raudtee ja rongi kujund on selline force majeure – vääramatu jõud,” sõnab Joonas. “Raudtee on täidetud ootusest ning elu seisabki ootusel. Inimene ju elab pidevalt tulevikku – paremad päevad on veel ees. Raudteel on see käega katsutav.

Otsib lugu

Kindlat tulevikuplaani Joonasel joonistatud ei ole, ta tahaks vaid kuidagi maailmast osa saada. Kunagi tahaks ta filmi teha, kuid enne tuleb leida lugu. Tema nägemuses kogeb inimene maailma narratiivsuse kaudu. Näiteks eilsele ja üleeilsele mõeldakse nagu lugudele. “Lugu on nagu sideaine sinu ja maailma vahel,” sõnab ta. “Need, kes valdavad seda kunsti, on õnnelikud inimesed.”

Loe veel

Samas huvitab teda väga intervjuužanr ja selle uurimine. “Portreeintervjuu peab olema mõtlemise sündmus, sa pead oskama inimese mõtlemise käivitada,” on tema idee. “Inimese avamine on ju see, kui küsija saab kätte intervjueeritava mõtteviisi. Mitte selle, mida too varem on välja mõelnud, et ta tuleb räägib sulle oma äramõeldud mõtteid, vaid selle, kuidas ta nüüd ja praegu hakkab mõtlema.”

Joonase hinnangul on parim küsimus: kas Jumal on olemas? “Kui intervjueeritav selle ära vastab, siis on sul ta kotis,” naerab ta. “Mina ei ole seda veel kelleltki küsinud, aga ETV “Tähelaevas” Tõnis Mägi küsis Fred Jüssilt ja sellega, mis Fred vastas, oleks võinud saate ka lõpetada, kõik oli selge.”

Joonas on õnnelik, et ta saab tõepoolest teha asju, mis talle meeldivad. “Ma olen saanud rakendada töökohustuste juures oma huvisid, see on tore,” naeratab ta.

Joonas Hellerma

•• Sündinud 22. novembril 1984 Tallinnas

•• Lõpetas 2006 cum laude Tallinna ülikooli filmi- ja videokunsti eriala;  Alates 2006 humanitaarinstituut, filosoofia magistrantuur

•• Töö: meediaretsensioonid ja filmiarvustused Sirbis ja Maalehes; ETV kultuurisaate “OP!” toimetaja (koos Mariina Mälguga), muu televisioonitöö; Sirbi auhinna laureaat meediakriitiliste hammaste kasvamise eest 2003

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare