Joonas Sildre on joonistanud Arvo Pärdi muusika füüsiliselt tajutavaks

 (3)
Sildre on joonistanud helid peaaegu oma kõrvaga kuuldavaks.
Sildre on joonistanud helid peaaegu oma kõrvaga kuuldavaks.Foto: Joonas Sildre

Sildre on raamatus suutnud ühendada inimlikkuse ja inimeseks olemise, info Pärdi kujunemisest ja tunnetusliku poole.

Ei tea, kas see ongi nii või mulle ainult tundub, aga Eestis on üks inimene, kelle kohta on pea võimatu midagi kriitilist öelda – mitte sanktsioonide kartuses, vaid tunnetuse põhjal –, ja see on Arvo Pärt. Fenomen on huvitav. Nalja vist siiski võib teha. Ka Pärdile tundub huumor omane olevat.

Jäin sellele mõtlema Joonas Sildre graafilist romaani „Kahe heli vahel” lugedes/vaadates. Ma lihtsalt ei ole kindel, kas seda on võimalik vaadata neutraalselt, sest mingi veider aukartus on juba ette sisse programmeeritud. Pigem ongi tegu väga hea teosega.

Jagub ka krapsakamaid hetki: näiteks stseen, kus Arvo Pärt, Kuldar Sink ja Toomas Velmet odava viiuli abil performance’i teevad. Foto: Joonas Sildre

Piltide ja napi dialoogiga jutustatakse lugu, mis algab sellega, kuidas väikese Arvo Pärdi ema talle lapsepõlves laulab, ja lõpeb 1980. aastal, mil Pärtide pere on sunnitud Eestist lahkuma. Edasine on markeeritud vaid mõne lausega. Niisiis näitab romaan aega, mil Pärt oli veel inimene, mitte legend.

Raamat on valminud arhiivitöö ning Nora ja Arvo Pärdiga peetud vestluste põhjal. Kuulsa heliloojaga seostub loendamatuid kuulujutte ja legende. Need, millel tõepõhja pole, on raamatust välja jäetud.

„Kahe heli vahel” sisaldab eri tasandeid. Informatiivset osa, inimlikke ja lõbusaid seiku, mõtisklusi jumala ja loomingu suhtest ning hingestatud visuaali.

Foto: Joonas Sildre

Näiteid, mis meenutavad, et ka Pärt on inimene, romaanis jagub. „Kahe heli vahel” on näiteks üks väheseid kohti, kus olen kohanud viidet Pärdi esimesele abikaasale. Sooja huumoriga on edasi antud seik 1968. aastast, mil Kuldar Sink, Toomas Velmet ja Arvo Pärt uue aasta puhul performance’i tegid. „Doktor Pärt” tegi kirjanike majas odaval viiulil „operatsiooni”, mille lõpuks viiul süttis. Pärast tuli olukorda muidugi kõvasti klattida.

On üks valik, mida ma ehk lõpuni ei mõista. Dialoogid on jäetud informatiivseks ja kirjakeelseks. Enamjaolt ei ole neil päriselt kõnelevate inimeste nägu ega keelt. Ent seigad, mida kirjeldatakse, mõjuvad elusa ja ärksana, mitte ajaloo markeerimisena.

Foto: Joonas Sildre

Enim võlub aga see, kuidas Sildre on kujutanud muusikat ja selle mõju kuulajale. Seda, kuidas helid uhuvad üle ja läbi inimeste. See tunne jõuab minuni füüsiliselt. Kuidas tantsida filmi? Aga kuidas joonistada muusikat? Sildre on vahenditeks valinud jooned, täpid, ringid, mis nagu viitaksid nii klaveriklahvidele kui ka partituurile. Selle visuaali mõistmiseks ei pea oskama solfedžot, tundma helistikke. Sellist kirja suudab inimene lugeda intuitiivselt.

Kui praegu käib Arvo Pärdi nimi kokku väljakujunenud stiili ja filosoofiaga heliloojaga, siis raamat visandab samm-sammult tee ja võtme selleni, kuidas Pärt tänapäeva jõudnud on. Omaaegsed konfliktid nõukogude võimuga ei mõju raamatus kui eraldi eesmärgi, vaid pigem paratamatusena Pärdi oma tee otsingute juures. See tähendab teed religiooni juurde, teekonda mitte helide loojaks, vaid vahendajaks. Teekonda selleni, et helilooja põhitöö pole muusika kirjutamine, vaid töö enese kallal. Puhastumine, meeleparandus. Kõlama jääb aga sõnum, mida võiks käsitleda Pärdist kaugemale ulatuvana: see on küsimus, kuidas saada paremaks inimeseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare