„Joonase lähetamine”: kaalukas ja efektne

 (2)

Oma isikupärase stiili — muu-sikalise läbimõelduse pluss väljendusjulguse — poolest kuulub „Joonase lähetamine” kogu maailma muusikalukku.

Viimati sai Eestis teost tervikuna kuulda 1999. aastal Arvo Volmeri juhatusel, praegu aga ohjas hiigelkoosmängu maestro Neeme Järvi. Kontsert oli mõeldud Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamiseks ja sobis selleks nagu valatult. On ju oratooriumi 19. number, võimsakõlaline „Sanctus” üks esimesi heliteoseid, mida esitati – Tobiase enda juhatusel – sealsamas Estonia kontserdisaalis 1913. aastal, teatrimaja avamispidustustel. Seda piksekärgatusena mõjuvat numbrit on tervikteosest ka kõige rohkem esitatud ja käesolevalgi kontserdil kõlas see veel pärast kolmetunnist ettekannet heameelest möirgavale publikule lisaloona.

Lugu ise on tuttav. Vana testamendi prohvet Joonas saab käsu minna kuulutama meeleparandust suurde patupessa Niinivesse (loe: Moskvasse), tollase Assüüria impeeriumi pealinna. Prohvet tõrgub, kuna usub Jumala ülimasse headusesse, ent Joona laevaga põgenedes tõuseb hirmus torm. Joonas heidetakse üle parda merre, kus Jumala saadetud valaskala ta alla kugistab. Pääsenud bestia kõhust, soostub prohvet viimaks endale pandud ülesannet täitma, Niinive pöördubki õigele teele ja saab päästetud.

Soliidne esitus

Selle rahvusliku-vaimuliku sisuga loo pani Tobias niisiis oma 38-numbrilisse, kolmes vaatuses ja viies pildis suurvormi, mis ka helikeele ja ülesehituse poolest läheneb vaimulikule muusikale. Eriti selgelt viitavad kirikumuusikale koraalide teemad, millega Tobias on küll üsna vabalt ringi käinud. „Joonase lähetamine” ongi eelkõige kantud helilooja püüdlustest reformida kirikumuusikat. Just usuelus näinud Tobias siduvat elementi eesti rahva ühistunnetuse loomiseks, probleemne paistis talle aga religioossete teemade kulunult ajakohatu käsitlus. Seetõttu võttis ta aluseks suurte meistrite Bachi ja Händeli pärandatud traditsiooni, kuid rikastas seda neoklassitsistlike ideedega. Tulemuseks ongi muusika, mis üllatab nüüdisaegse kooskõla ja võtetega, mis mulle meenutasid kohati mõningaid 20. sajandi alguse moderniste ning isegi näiteks Gerschwini.

Oratooriumis esineb küllaga tabavaid kujundeid ja juhtmotiive: judinaid tekitav „Torm”, prohveti meelekindel hääl selle müra vaigistamas ja raju raugemisel tüüne merelainetus peaaegu et silme ette kangastumas; enigmaatiline „Joonase märk” jpm. Rohkelt leidub dünaamilisi kontraste ja huvitavat orkestreerin-gut, mis lisaks grandioossusele väljendub lugematutes detailides, nagu oreli vaevu aimatavalt faktuuri loov koosmäng timpanite, kõrges registris kooripartii ja viiulitekstuuriga numbris 36. Ja muidugi tuleb kiita soliidset esitust, mis lisaks oli efektne – õhuline chorus mysticus näiteks kõlas rõdult ja koorile tunnimehena vastav trompetikoor hoopis kusagilt kontserdimaja sügavustest. Sõnaga, „Joonase lähetamist” ei saa kuidagi pidada mingiks raskepäraseks vaimunärimiseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare