Joovastavalt joviaalne Andres Ehin


Avamõte

Kui Andres Ehin auditooriumi ette astub, olgu siis arvamusavalduseks või luuletuse ettelugemiseks – kogukas, väljaveninud kampsunis või lipsutatud ülikonnaga...

...põuetaskud ometi punnitamas, pea kallutatud pisut ühele küljele – ja kui ta siis tõrrepõhjalise bassiga sõna otseses mõttes kerib oma vaimulõnga, mis üsna tihti ületab talle antud ajapiiri, siis meenutab ta oma õpetajat ja suurt eelkäijat Ilmar Laabanit.

Laabani etteasted – mees oli samuti kogukas ja temast õhkus boheemlikku vabadust – kujutasid endast sünteesi eruditsioonist, elegantsist, espriist ja samas eetilisest paatosest.

Ehini suurejoonelisus ja -meelsus näib lähtuvat teadmisest, et kusagil on see koht, kus nagu Möbiuse lehel tasapinnad vahetuvad, paremast saab vasak ja vasakust parem, oliivipuudel kasvavad jõhvikad ja Jeesus Kristus sõidab isekallutajal, nagu ta 1959. aastal kirjutatud luuletuses. Ja just sellest müstilisest üleminekust võib ammutada elu- ja kunstirõõmu.

Ehini sõna- ja mõttemängud mõjuvad joovastavalt. Olen mitmeid kordi olnud tunnistajaks, kuidas ta oma luuletuste ettelugemisega kuulajaskonna vallutab ja kuidas ta siis ka ise tekstijoovet naudib, mühatades kaasa naerda mõnele absurdsele seosele või retoorilisele paisutusele.

Ehin on oma joovastavas joviaalsuses suverään, kes lõbus-irooniliselt teatab meile: kui suren, ikka jään ma siia majja / niisama kummitama nagu eluaegu./ See pole tulevik. See käes on juba praegu.

Lastagu tal siis kummitada. Lastagu linnukesel väljas jaurata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare