Mina ei läinud Liibanoni selleks, et adrenaliini puudu oleks või et tahaks olla kriisikoldes, läksin sinna hoopis jõulupuhkusele.

Liibanonis on umbkaudu pooled elanikud kristlased ja pooled muhameedlased. Rahu tagamiseks on strateegilistes punktides check-point’id – kontollpunktid tankide ja sõduritega. Nendega harjub pikapeale ära, need puna-valge mustriga rajatised meenutavad Eesti  maakodude välikäimlat, millele on kaunistuseks peale maalitud Liibanoni seeder. Värvikirevate kontrollpunktide juures tuleb autoaken alla lasta ja tervitada – sellega kogu kontroll lõpebki, ei mingit nägude ja pildi kokku viimist, lihtsalt soovitakse ilusat päeva jätku. On olemas ka teist liiki kontrollpunkte, mida ma oma kuuajalise reisi vältel ühe korra nägin. Need on ajutised, liikuvad kontrollpunktid, mis kellegi äkkidee peale kuhugi üles seatakse ning kus kõik möödujad läbivad lauskontrolli.

Turvalisuskontrolli tehti ka suurtes kaubanduskeskustes või hotelli sisenedes, kus tuli läbi jalutada turvaväravatest. Kõige rohkem pani mind imestama, kui pommi otsiti autost enne lõbustusparki sisenemist.

Kui lükata kogu alaline turvalisuskontroll ja sõjaväelased vaatevälja taganurka, siis üllatas Liibanon kui araabia maa mind oma euroopalikkusega. Ilmaasjata ei räägita Lähis-Ida Pariisist, kus on esindatud tuntumad maailmamainega brändid, firmamärgid, millest mõnda ei saa parimates unistusteski niipea Eestis näha. Kõik hinnad poodides on kas Liibanoni liirides (nii kutsuvad kohalikud oma raha), mis  rahvusvaheliselt on tuntud kui Liibanoni nael, või USA dollarites, mõnes kohas lähevad käiku ka eurod.

Üks tuntumaid kohti on Harissa, kus asub Liibanoni Leedi – neitsi Maarja ausammas, mis meenutas mulle natuke Russalkat. Maikuus, mis on neitsi Maarja kuu, tehakse sinna palverännakuid ja ööbitakse kuju juures. Kui tahta, et palved kindlasti täide läheksid, tuleb jätta oma jalanõud ning jalutada alandlikult palveid lugedes trepist üles neitsi Maarja kuju juurde.

Kolm tähtsamat pühakut on Charbel, Rafka ja Hardini, kelle sünnikohtadesse ja hilisematesse kloostritesse tuleb kogu maailmast inimesi pühakutele austust avaldama ja abi paluma. Et saada katoliku pühakuks, peab Vatikan kinnitama kolme imetegu. Ühe kordust oli mul peaaegu võimalik näha. Iga kuu 22. kuupäeval toimub Püha Charbeli kirikus ja selle ümbruses  palverännak-missa kunagi halvatud olnud proua Nonad El Chami eestvedamisel, kes tähistab oma tervenemist. Just teda opereeris püha Charbel 1993. aasta 22. jaanuari ööl tema unenäos. Operatsiooni meenutavad naise kaelal olevad haavad, mis ainult iga kuu 22. kuupäeval verd tilguvad. Tahtsin väga sellest imest osa saada, kuid selgus, et tavaliselt õhtuti toimunud palverännak oli seekord jõulude tõttu hommikul ära olnud.

Kaarti vaadates väidaks, et Liibanon on soe maa, kus päike peaks paistma peaaegu 24 tundi. Aga selle talve ilusamaid lumevälju õnnestus mul näha just seal, nimelt ühes kuulsamas suusakuurordis Farrayas. Liibanonis arvestatakse aega natukene teisiti kui Eestis ehk aega on alati ning jääb ülegi veel. Nii et kui me lõpuks kuurorti jõudsime, ei õnnestunudki enam varustust laenata, sest mäenõlvad olid valgustamata. Kui päike pilve taha veereb, on selleks päevaks talverõõmud läbi. Mootorsaanidega andis õnneks siiski loojuva päikese poole kihutada ning vaade mäelt, kus oli veel näha päikeselaike väga valgel lumel, oli vapustav.

Lipupuu kasvab saludena

Liibanoni au ja uhkus on nende seedrid, mida on mainitud isegi vanas testamendis, ning üks paremaid eksemplare ilutseb riigilipulgi. Meie mõistes on sealne seedrimets küll rohkem salu, aga sajanditevanused lumega kaetud puuhiiglased tasusid kolmetunnise sõiduvaeva ära. Nägin riigi üht vanemat, 300-aastast seedrit ja sedagi puud, mis riigilipul ilutseb. Kingiks saadud seedrikäbi pidi aga tooma mu kodule õnne ja õnnistust.

Minu lemmiklinnaks kujunes Byblos, kust kunagi sai alguse foiniiklaste kiri – byblos. Ajaloo järgi andsid foiniiklased egiptlaste hieroglüüfidele oma hääle. Egiptuses kulus aastaid, et õppida, kuidas neid tähemärke joonistada ja lugeda, aga uudne süsteem oli kõigile kergesti õpitav. Algselt oli see salajane preestrite keel, aga kreeklased lisasid keelde täishäälikud, nii et ka kõige võimatum tähtede kombinatsioon muutus hääldatavaks ja sellest sündiski ülemaailme kaubanduskeel, mida hakati kutsuma alfabeediks. Kui palju on selles legendi sugemeid, kes seda teab, aga liibanonlased ise arvavad, et byblos tekkis umbes 5000 aastat eKr.

Liibanon on väga külalislahke, huvitava aja- ja kultuurilooga maa ning jääb vaid loota, et varsti saab temast üks tellimusreiside sihtkohti.

Näha ja surra

Püha Charbeli koduküla mägedes ja Liibanoni seedrimets

•• Veel: mägikülad, kus aeg on seisma jäänud, suusakuurordid, Liibanoni neitsi, Jeita grotto – mägikoobas stalagmiitide ja stalaktiitidega, kloostrid, pühakute elupaigad, muslimi linnaosad

Mida kaasa tuua

•• Arak – aniisiviin, kohalikud veinid, Liibanoni leib, halvaa, maiustused, pähklid, seedripuust suveniirid, pühakute pildid, palvehelmed