Jõulukink Mihkel Ilusalt
Kunstnik Mihkel Ilusa personaalnäitus Vaal galeriis on rõõmustav tõend sellest, et Mihkel Ilus jääb tegutsema kunsti valdkonda, ning et noor eesti maalikunst suudab ajaga kaasas käia ja popimate kaasaegse kunsti meediumide kõrval end samaväärsena kehtestada.
Mul on olnud õnn jälgida Mihkel Ilusa kunstnikuteed, võib vist isegi öelda, algusest peale. Kunagi, kui Mihkel Ilus õppis veel Tartu Ülikoolis, oli vaja teha Haapsalus üks Tartu maalikunsti näitus (2008), mille eesmärk oli näidata, et Kursi koolkonna kunstnikud ei ole ainsad Tartus tegutsevad kunstnikud. Hando Tamm ja Peeter Grosmann juhatasid mind toona ühe nende sõnul silmapaistva, aga väga-väga noore maalikunstniku juurde. See oli Mihkel Ilus ja samal Haapsalu näitusel esinenud Kiwa oli pärast väga õnnelik leitud uue andeka protežee üle.
Olen näinud Mihkel Ilusa ühte esimestest personaalnäitustest juba suletud galeriis Tartus, mida kunstnik avas kutsutud külalistele võtmega ning mida peale minu nägi veel vaid käputäis inimesi. Ma ei kekka, ma tahan öelda, et mul on kohustus kirjutada, sest kõik kirjutajad inimesed, kes on olnud tunnistajaks millelegi olulisele, peavad kirjutama. Õige? Õige.
Seesama poolsalajane personaalnäitus „Valged alustavad ja võidavad“ oli näitus, kus esimest korda astus täies hiilguses esile Mihkel Ilusa beebikristus. Kes või mis on beebikristus – beebikristus on suure pea ja väikese kehaga olevus, kes on Mihkel Ilusa senise loomingu üks leitmotiive. Beebikristus ei ole õieti Kristus, tal on Kristuse poos, ta ei ole ka õieti ristil, tal on ristil oleku poos - milles võib vabalt teisi asju teha nagu näiteks teiste beebikristustega ringtantsu – tal ei ole ka õieti aupaistet, tal on palli meenutav pea ja vooklevad jäsemed, ning ta rinnahaavast võib pursata suure kaarega verd nagu tõelises splätterfilmis.
Ma ei tea, miks beebikristus Mihkel Ilusat painab, ilmselt semiootilise potentsiaali tõttu ja küllap ka teatava globaalse tuhandetest ringlevatest meemidest koosneva popkultuuri sümbolina. Sest kultuuriajaloos pole vist ühtki teist märki, mis oleks sedavõrd vintsutatud ja väntsutatud, sedavõrd ekspluateeritud, sedavõrd pühitsetud ja sedavõrd teotatud. Ecce homo! Mihkel Ilusa beebikristus on niisiis meem – inimeselt inimesele leviv kultuuriline viirus, mis muteerub iga järgmise peremeesorganismiga ning kui tal on veel mingi seos Kannatajaga, siis on see seos ekspluateeriv, teotada saab midagi, mis on olnud kellelegi kunagi püha. Nii on see kummaline usjas kogu kokkuvõte ühe märgi aastasadadepikkusest elust, tõusust ja langusest, hiilgusest, läbipõlemisest ja mahakäimisest ning ilmselt huvitas ateistlikku Pier Paolo Pasolinit Kristuse elu ja kannatused rohkem kui Mihkel Ilusat antud juhul.
Ent kui tahtsite nüüd moraali lugeda, siis see süüdimatu märkide kasutus ei viita niivõrd noore põlvkonna häbenematusele, kuivõrd globaalse popkultuuri olemusele, mis käib kultuuri ajalooga ringi kui varasalvega, kust vajalikul hetkel vajalikke asju võtta. Mõni võib öelda, et Mihkel Ilus ise on sellise globaalse popkultuuri esindaja. Sellise popkultuuri, mis võtab kellegi väärtused või pühad sümbolid ja lõbutseb nendega süüdimatult. Popkunstniku kõrgeid väärtusi õrritav mentaliteet on Mihkel Ilusa senises loomingus kahtlemata ilmne, kui mõelda tema penoflexiga maalitud pooltondodele, mis ei toimi ilma viiteta klassikalise maalikunsti ajaloole, millega kunstnik on lustlikult, ent ühtlasi eneseirooniliselt ümber käinud, maalides pooltondodele penoflexiga uppis alasti figuure ja sinna kõrvale „Ilus“, „Ilus“, „Ilus“. Ent võin käe südamele panna ja klassikaliste väärtuste kaitsjatele öelda, seekordne Vaal galerii näitus on teistsugune!
Mihkel Ilus on odüsseusena läbinud sireenide mere ja jõudnud koju, siin ei ole enam sõprade meeleheaks õrritamist ja efektitsemist, on väljakujunenud kunstnikku juhtiv sisemine intuitsioon. „Kuuse asemel“ paistab olevat sedalaadi murrang Mihkel Ilusa loomingus, mis toetub eelnevale, näitust koos hoidev kujund on siin taaskord beebikristus, ent ka seesama ümber hindav hoiak maalikunsti kui sellise suhtes, „maalikunst laiendatud väljal“, nagu ütleb Mihkel Ilus ise näituse pressiteates.
Näitus koosneb vineerist objektidest, millele osaliselt on maalitud ja osaliselt jäetud maalimata, millest osad on elektroonilised seadeldised, osad jällegi mitte ehk kõiki näitusel väljas olevaid objekte võib - aga ei pruugi - saada mingil moel käivitada. Sest mõningatel puhkudel on objektide külge kinnitatud juhtmed eksitavad, nad ei vii mitte ühtegi signaali mitte kuhugi, aga lasevad vaatajal silmadega kogu aeganõudva tee juhtmete mõlemasse otsa ära teha, et selles veenduda. Kaasaegsele kunstile tuleb aega võtta, tuleb usaldada ennast tema hoolde, isegi kui ta tahab sulle vingerpussi mängida.
Olen ikka ja jälle sattunud arusaamale, et kaasaegse kunsti näitused on ärritavad just seetõttu, et kuskil kulisside taga itsitab kõike jälgiv kunstnik. Eesti inimene on kaasaegse kunsti näitustel ja kaasaegse teatri etendustel muidugi ka ütlemata tagasihoidlik, kardab end lolliks teha, pelgab interaktsiooni, ei julge lavale minna, ei kipu midagi puutuma. Mihkel Ilusa näituse teiseks läbivaks sümboliks on kuusepuu ja õieti ongi kogu see näitus suurepärase üllatusena Mihkel Ilusa loomingus aset leidnud murrangust jõulukink. Aitäh, Mihkel! Häid jõule Sulle ka!
