Põlu ja põranda all

On ju lõputult vaetud, kes või mis on Godot, nimekujust lähtudes kiputi teda samastama ka jumalaga. Samas on Becketti tegelaspaarides nähtud isiksuse kahestumist kehaks ja vaimuks (Pozzo ja Lucky), teadvuseks ja alateadvuseks (Vladimir ja Estragon). Beckett ise on öelnud, et ta tahtvat oma loomingus näidata “väikest musta looma, mis meist igaühe sees on”. Ja see pole mitte niivõrd kurjus kui abitus. Vastandina varasemate valulejate maailmavalule väljendub Becketti traagikataju farslikus hüperboolis.

Becketti pessimism seadis ta “ideaalse elukorraldusega” Nõukogude Liidus põlu alla, praktiliselt oli ta keelatud autor. Esimesed katsed tema teoseid lavale tuua olid kõik põrandaalused. Eestis toimus Becketti esmaettekanne häppeningina 1960-ndate aastate keskel Tallinna 21. Keskkooli aulas, ettevõtmise üheks eestvedajaks oli prantsuse filoloog ja suur teatrihuviline Tõnu Kõiv. Saal oli ärksaid noori inimesi puupüsti täis. 1973. aastal Mikk Mikiveri poolt Tallinna Draamateatris lavastatud mononäidend “Krappi viimane lint” – Jüri Järveti hiilgeroll – oli juba kuidagi saanud ametliku loa, ja see tegi võimalikuks ka “Godot’d oodates” jõudmise Eesti lavale (muidugi esimesena Nõukogude Liidus). Lembit Petersoni lavastusest 1976. aastal ER Noorsooteatris Sulev Luige ja Aleksander Eelmaaga peaosades räägib vanem teatriavalikkus siiamaani legende. Ja sealt edasi on igal aastakümnel Eesti laval ikka olnud üks “Godot”: 1986 Juhan Viidingu lavastus Eesti Draamateatris, 1996 Ingo Normeti lavastus XVII lennu tudengitega Tallinna Linnateatris ja nüüd siis täna esietenduv Jaanus Rohumaa lavastus Linnateatri Taevalaval, sedapuhku pealkirja all “Oodates Godot’d”. Kunstnikutöö on teinud Aime Unt, valguskunstnikuks on Gleb Filštinski Peterburist, kelle panus oli küllaltki suur juba “Isade ja poegade” õnnestumisel.

Hoopis mehe-naise suhe

Rohumaal on traditsioonilise nelja meestegelase asemel laval kaks meest ja kaks naist: Anu Lamp ja Ain Lutsepp ning Külli Teetamm ja Andres Raag. Ise põhjendas ta seda kümmekond päeva enne esietendust antud intervjuus järgmiselt: “Viie-kümne aastaga, mis on möödunud Godot’ esietendusest, on maailm palju muutunud.

See ei ole enam nii meestekeskne. Briti rikaste edetabelis on pooled naised, 30-aastane edukas naine pole ka Eestis enam harulduseks. Mõni aeg tagasi teksti uuesti üle lugedes sain intuitiivselt aru, et Estragon ja Vladimir kujutavad tegelikult paarissuhet, mehe-naise suhet. Hiljem asjasse süvenedes ja Becketti biograafiaid lugedes leidsin sellele kinnitust. Paarikümne aasta jooksul oli tal oma naisega lõputult lahkuminekuid ja kokkusaamisi. Koos olla oli raske, aga eraldi olla võimatu. Siit tuligi mõte kasutada kahte “segapaari”.

Ka tundus mulle, et “Godot’l” on tänases Eestis kõlapinda. Ma ei saa öelda, et lavastus räägiks Eesti haritlaskonna elust aastal 2003. Aga minu jaoks samastuvad Vladimir ja Estragon praeguste 1970-ndate aastate põlvkonna haritlastega, kes kannavad edasi kohati naiivsena tunduda võivaid väärtusi. Becketti tegelased on vabastanud end kõigest materiaalsest ja valinud puhta eksistentsi. Vaatamata oma vaesusele ja viletsusele on neis olemas miski, mille nad on enda jaoks sõnastanud ja millest nad kinni hoiavad: ootavad Godot’ ära, tuleb ta siis või mitte. Mina oma praegustes toimetamistes kadestan neid. Millegi ootamine on inimese normaalne seisund. Sellest sõltub õnnelike hetkede hulk meie päevades.”