Kirjastus Ilmamaa on otse Toompea lossi istungitesaali viinud riigikogulaste jaoks 101 eksemplari Juhan Luiga uut raamatut.

Oma ettevõtmist Runnel ei kommenteerinud, kui aga raamat kas või põgusaks tutvumiseks kätte võtta, tuleb Ilmamaa zhestika kingituse põhjendus kohe ilmsiks. Tegemist on 1995. aasta kevadel "Eesti mõtteloo" sarja alustanud "Mässu ja meelehaiguse" kronoloogilise järjega. "Mäss ja meelehaigus" hõlmas aega 1900-1915.

Uude raamatusse on koondatud rohkem kui sadakond kirjutist, mis valmisid ja ilmusid aastatel 1918-1926. Nendes aastanumbrites ongi nota bene, mis näitab, et tegemist peaks olema riigikogulaste lektüüriga. Aga ka aktuaalse raamatuga üldse, rahvuslikus tähenduses - kui eesti rahva ja taastatud Eesti riigi käekäik meid ikka tõepoolest puudutab. Raamatus on koos Eesti Vabariigi algaastate mõttelooming, milles tõusevad domineerima noore rahvusriigi probleemid.

Luiga lai haare

Kes Luigaga vähegi tuttav, teab, kui avar ja mitmekülgne on tema teemaring. Maareform ja rahvuspoliitika, kuritegevus, Eesti lipp ja vapp, äri ja moraali vahekord, tarbijalikkuse ja vabaduse seosed, kirik ja kool, rahvusülikooliks saanud Tartu ülikooli probleemid - kui piirduda väikese valikuga.

Nende taga ja sees mitte üksnes entsüklopeedilised teadmised, vaid ennekõike ikkagi isikuomane meetod ja mõtlemine, mis laseb väikeseski trükiruumis mahukaid tervikpilte sünnitada. ühendavaks teljeks, millest kas lähtutakse või mille juurde välja jõutakse, rahvus ja nüüd siis juba ka rahvusriik, mille sünd ja kujunemine ei lähe teadagi lihtsalt. "Iseseisvus on raske ülesanne - on vabaduspüüd. ühiskondlik ja riiklik iseseisvus nõuab ennekõike iseseisvust mõttes" ("Kommuuna ja meie kommunistid", 1921, lk 82).

Tsiteeritud tekst üldistab, artikkel selle ümber on aga väga konkreetne - pikaajalisest okupatsioonist püsima jäänud vene ja saksa mõjusid jälgiv. Kas me praegu ilmselgesti ei liialda uute ja võõraste mõttemallide sissetoomisega Eestisse? ümbrusega kohanemise kui nivelleerumispüüde ohtlikkusest kirjutab Luiga ka artiklis "Rahvusvaheline kohanemine ja kriis" (1920): "Ometi on tähtis mitte alluda kõigiti samastumise tendentsile. Rahvuselu kaotaks siis mõtte. Siis oleks ju parem, et oleks üks ühine "Euroopa riik", mida Pariisist-Londonist juhitakse" (lk 194).

Luiga homses välispoliitikas

Kas Juhan Luiga sekkub kolmveerand sajandi kauguselt Eesti riigi tänasesse ja homsesse välispoliitikasse? Aga mispärast ka mitte ja tal on rohkem põhjust seda teha, et oleme ju põhimõttelised rahvuslikud küsimused just iseseisvas Eestis lihtsalt unustanud ning toimime pragmaatikutena, kes ei mõtle tänasest ja otsesest kasust kaugemale.

"Hingejõu ilmete" tagune küpsetes aastates Luiga ei erine põhimõtteliselt noorest Luigast, kes kirjutas "Mässu ja meelehaiguse". Ikka seesama totaalne, kõikehõlmav ning aktiivne suhe tegelikkusega - inimese ja rahva (rahvuse) tegelikkusega kõigepealt. Nagu varemgi, tõusevad seejuures omajagu esile kultuur ja kunst. Uus raamat pakub näiteks kenakese valiku kultuuriloolisi portreid, mille värskus on seda mõjuvam, et isikud on hästi tuntud (Karl Menning, Jaan Tõnisson, Carl Robert Jakobson, Villem Reiman, Friedrich Kuhlbars, Anna Haava, Aino Kallas jt).

Luiga on suveräänne. Proovitagu selle raamatu põhjal näiteks selgitada, kuidas on lugu tema parem- ja vasakpoolsusega. Selge on kriitiline ja eitav suhtumine poliitilisse vasakpoolsusesse. Aga selge on ka reserveeritud ja kriitiline hoiak kapitalistliku arengu suhtes. 1920-ndatel ei kõneldud veel tarbimisühiskonnast, aga Luiga nägi juba selgesti selle käivitusmehhanismi ning tarbijalikkusest tulenevaid rahvuspoliitilisi ohte:

"Me saame niivõrd vabaks, kuivõrd me vabad oleme oma lihtsate instinktide mõjust. Just suurkapital saab meie üle võimust niipalju, kuipalju lihtsad instinktid meie üle võimust on võtnud. Kired valitsevad meid ja kirgede kaudu valitsetakse meid. Elumõnu on lihtinstinktide harimine" ("Elu ja elumõnu kultuurist Mulgimaal ja mujal", 1925, lk 289).

Hingearstina toonusetõstja

Hingearstina mõistis Luiga poliitikutest paremini meeleolu tähendust inimese ja rahva jaoks. Teda häiris ajaleheteabe lausnegatiivne laad: "Meeleolutõus on vajalik, et hulkade püüdeid viljastada, on tarvilik loomingule nii kujunduse /kunst - ü. T./ kui poliitika alal, eriti tarvilik hulkade, masside loomingule" (Hingelised päevaküsimused, 1923, lk 457). Muidugi ei saavutata seda tõsiasjade pea peale pööramisega, nagu on proovinud teha Eesti nüüdispoliitikud.

Ei ole niisiis sugugi halb mõte värvata riigikogulasi Luiga lugejateks. Iseseisvuspäeva lipuheiskamistseremoonia-sõnavõtus kasutas Toomas Savi Luiga mõtteid. Küll ei julge arvata, et sama hästi käiks näiteks ka Igor Gräzini kätte sattunud raamatu käsi. ääretult erinevad mõtteilmad siiski. Sest Luiga lugemine kinnitab ka, et maailm on lõpule jõudva sajandi vältel palju muutunud. Ei saa Luigat kuidagi idealistiks nimetada, aga kas ei tekita tema usk inimese ja ühiskonna arenguvõimalustesse praegu juba sellesuunalisi kahtlusi ja küsimusi? Aga Luigal on tema tõde, mis valgustab ja julgustab veel praegugi.

üLO TONTS