Juhan Paju toodab põnevust


[Juhan Paju. Katkenud romaan. Eesti Raamat, Tallinn 1997, 200 lk.]

Kodumaine põnevuskirjandus (krimka, õudukas, spioonilugu, seiklusjutt, paranähtuste fabuleerimine, ulmekas) on meil traditsiooniliselt kiratsenud. Sees istub eelarvamus, et ega maavillast põnevikku saagi lääne bestsellerite tasemega võrrelda.

Haapsalu kirjaniku Juhan Paju põnevusromaanid kannatavad üleilmsete menuraamatutega võrdluse välja küll. Tuntuks sai ta ulmeparoodiaga "Hiromandi kokteil", lõi vahepeal Haapsalu detektiivi muheda tegelaskuju, aga tõeliselt võimsa etteaste tegi poliitilise värvinguga seiklus- ja spioonilooga "Suur shantaazh" (algse pealkirjaga "Venemaa tuleb hävitada!", mis muudeti kirjastaja palvel).

Estonia uppumise variant

Vene teemaga on tegemist ka "Katkenud romaanis", kus Paju esitab oma hüpoteesi Estonia hukust, mille justnagu võinuksid põhjustada Vene armee ja luurestruktuuride ladviku mahhinatsioonid, rikastumaks riigi arvel. Põimuvad poliitika ja madal omakasu, organiseeritud luure ja organiseeritud kuritegevus, riiklik julgeolek ja elementaarne eetika.

Paju on hoolega ajakirjandust jälginud, kuulujutte kuulanud, kõige üle järele mõelnud ja igati korrektselt fantaseerinud. Sellises lähenemises pole midagi ebardlikku, vastupidi, tervet loogikat järgides on Pajul oma järeldustes tuline õigus sarkastilinegi olla.

Paju romaan annab küllaltki tundliku ja adekvaatse pildi eesti ühiskonna praegusest (meele)olust ja olmest. Ta keskendub üksikinimeste otsustusvõimele, suutlikkusele probleemide ja kontrollimatute saatuslike seostega toime tulla. Suurema osa teosest täidavad väljamõeldud realistlikud lood inimestest ja nende saatusest, on valulikke ja keerukaid armastuse-seoseid, koguni erootikat surma suhu sattunute vahel. Nagu ikka Paju puhul leiame küllalt palju kodukohatemaatikat.

Lugeja vajab põnevust

Põnevuskirjanduse võttestik ja aines hakkasid juba nõukogude ajal üha rohkem imbuma nn tõsise kauniskirjanduse rüppe. See oli ja on üleilmne tendents, tänu millele tänapäeval ka kõige ambitsioonikam sõnakunstnik ei häbene enam kasutamast põneviku ainevalda ega kirjutamisnõkse. Ja vastupidi - müügiedu taotlev põnevuskirjanik peab vajalikuks kasutada moodsa kirjanduse tehnikaid, tema puhul pole välistatud puhtkirjanduslikud ambitsioonidki. Zhanr ei määra emam kohta kirjanduslikus hierarhias.

Ka lugeja suhtumine näib muutuvat. Kui varem ahmiti põnevikke leevendamaks vulgaarset eksootikajanu, siis praegu näib lugeja kõrgelt hindavat tormilise süzhee ümber põimitud realistlikku elukujutust, mis peegeldab eri kultuuride keskklassi ehk nö tavalise inimese elu. Ei põlata ka nn kodukoha kirjanduse ainest. Kõrgklassi butafooria ei huvita.

Juhan Paju kirjutab natuke lõdva käega, tema enam-vähem lineaarne jutustamislaad ei paku omaette esteetilist naudingut, ent pole ka diletantlik. Paju on lootusetu pragmaatik, kes ei poetiseeri inimhinge tumedaid jõude. Ja Paju ei ole igav. Ta on professionaalne kirjanik kes täpselt teab, mida teeb ja milleks. Paju loodul on tõsiseltvõetav kvaliteet.

PEETER KüNSTLER

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare