Koostöö nõukogude võimuga. See kõlab sovetofoobide suust surmaotsusena, mis peaks kohtualuse eesti kultuurist ja teadusest nagu igaveseks minema pühkima. Kuid ometi: Nigol Andresen, Hans Kruus, Johannes Semper, Juhan Smuul, Gustav Naan, Max Laosson, Endel Sõgel, Evald Okas, Georg Ots ja väga paljud teised – kes neist väärib seesugust surmaotsust? Mida on nende saavutustes väärtuslikku ja suurepärast, mida inetut ja taunimisväärset, selle üle tuleks süvenenumalt juurelda. Kuidas nõukogude võimust sündinud teadus ja kultuur paigutada Eesti ajalukku nii, et saavutused ja teened vääriliselt hinnatud saaks ega läheks kaotsi, see on üks kaasaegse eesti ajalooteaduse suurimaid probleeme.

17. märtsil suri Juhan Tuldava, tuntud keeleteadlasena ja… spioonina. Temagi tuleks lisada toodud loetellu.

5. veebruari “Pealtnägija” saates, kus teda nimetati KGB hiilgavaimaks leiuks eestlaste hulgas, rääkis kirjanik Enn Nõu: “Väga intelligentne, väga andekas mees. Oli hirmus populaarne, ka tüdrukute seas. Kasutas palju alkoholi, tal oli tendents kutsuda nooremaid tüdrukuid oma tuppa jooma – mida nad seal tegid, seda täpselt ei tea.”

Kirjanik Einar Sanden kirjutab oma raamatus “Mitme näo ja nimega” (1978): “Praegu Juhan Tuldava nime kandev Tartu ülikooli dotsent on olnud kõige andekam ja suurema potentsiga oma rahvuse reetur-spioon, keda me seniajani tunneme. Tema tegevuse tagajärjel tekkinud kahjude suurus aastatel 1942–1963 eesti rahvale nii inimelude kaotuses kui ka kõiges muus ei ole umbkaudseltki määratletav.”

See kõlab ju kohutavalt!

Õpilased tunnustavad

Et värvikaid iseloomustusi lõpetavad kõhklevad ja reservatsioone jätvad fraasid nagu “seda täpselt ei tea” ja “ei ole umbkaudseltki määratletav”, ei pandagi tähele. Nädalapäevad tagasi, vastates Raadio Vaba Euroopa küsimusele, kas Tuldava spionaaĻ tõi kaasa ka kellegi hukkumise, oli isegi Einar Sanden sunnitud tunnistama: “Kas nad päris hukkusid, seda ma ei tea. Päris palju inimesi igatahes vangistati.” Niisiis, andmed puuduvad.

Kuid andmed ei puudu Tuldava keeleteadusliku tegevuse kohta. Tema kolleegid ja õpilased tunnustavad ta teeneid kõhklematult.

Tartu Ülikooli saksa filoloogia õppetooli hoidja Anne Arold, kunagine Tuldava üliõpilane, meenutab temast ainult head: “Olen kirjutanud tema juhendamisel nii oma diplomi- kui ka magistritöö. Kui mul oli mõni aeg hiljem vaja leida Saksamaalt doktoritöö juhendaja, siis sain selleks küllaltki nimekalt keeleteadlaselt nõusoleku tänu sellele, et ta oli saanud lugeda mu magistritööd, mille põhjal otsustas, et mu ettevalmistus on täiesti korralik.”

Aroldi sõnul on eesti keeleteadus, eriti germanistika, suuresti arenenud tänu Tuldava isiklikule eeskujule ja juhendamisele. “Ta oli tõeline teadlane. Seda ei varjuta miski,” kinnitab Arold. “Kurvastab ajakirjanike ühekülgsus, kes sensatsioone taga ajades jätavad täiesti tähelepanuta tema teened meie ülikooli ja üldse keeleteaduse ees.”

Eesti Keele Instituudi teadlane Peeter Päll: “Tean, et kadunud kolleeg Henn Saari hindas Tuldava keelestatistika uurimusi väga kõrgelt ja toetus tema töödele olulisel määral.”

Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia õppetooli järelehüüdes märgitakse, et tänu professor Tuldavale kujunes kvantitatiivlingvistika Tartu Ülikooli üheks kaubamärgiks, ülikooli keeleteaduslikud toimetised, milles ilmus artikleid nii Tuldava enda kui ka ta arvukate õpilaste sulest, olid hinnatud kogu Nõukogude Liidus. Ja nekro-loogis seisab: “Varsti sai Tartus viljeldav keelestatistika tuntuks ka teises ilmakaares. Tuldava algselt vene keeles ilmunud monograafia on nüüd tõlgitud inglise ja saksa keelde ning kuulub kindlalt kvantitatiivlingvistikaga tegelejate raamatukogusse. 1997. aastal ilmus rahvusvahelise ajakirja Journal of Quantitative Linguistics eri-väljaanne, mis oli pühendatud Juhan Tuldava 75. juubelile.” Kaastöid sellele teosele saadeti üle maailma kokku nii palju, et tuli teha lisaköide.

Soliidne tööde nimekiri

Nekroloogist saab teada, et Tuldava publikatsioonide loetelu hõlmab umbes 200 teaduslikku artiklit, mitu monograafiat, keeleõpikuid ja koos kolleegidega valminud sõnaraamatut.

Tuldava on ülemaailmse mastaabiga eesti teadlane, väärt asetamist von Baeri, Ludvig Puusepa ja Juri Lotmani kõrvale, kelle tööde tundmiseta ei saa hakkama ükski sama alaga tegeleja kus tahes maailma otsas. Sellest hoolimata on keegi asjapulk ta kohta kirjutanud koguni nii tölplaslikke ridu (Kultuur ja Elu 3/2002): “Jakob Westholmi vilistlaskogu koostatud au-väärsete vilistlaste hulgas Juhan Tulda-va nime ei leidu – vähemalt seal on KGB käomunale koht kätte näidatud. Ent kuidas on võimalik, et ta on vaba-duses, et taastatud Eesti Vabariigis talle eluaegset vanglakaristust pole mää-ratud? Võib-olla seda polekski vaja. Ehk oleks olulisem käsitleda teda kui õppevahendit, vedades teda koolist kooli ja näidates lastele?”

Kes näitaks koha kätte neile kaikameestele, kelle jaoks kultuur ja teadus pole muud kui poliitiline peenraha?