Juhan Ulfsak — mees õiges rollis
Von Krahli teatri saalist kõlab marulist aplausi. Vähemalt nii tugevat, kui sinna etendusele mahtuv publik suudab tekitada. See on märguanne, et hetk tagasi lõppes Juhan Ulfsaki soolotükk “Hamletid”. Veerand tundi hiljem istume meeste riietusruumis, Ulfsak koristab asjalikul ilmel riideid mustalt nahast nurgadiivanilt.
“Pärast etendust tuleb mõnikord väsimus, teinekord aga on adrenaliin nii üleval, et magadagi ei saa,” selgitab ta pärast esinemist vahelduvaid seisundeid, mille kõikumine ei pidavat sugugi tervislik olema. “Pidevalt on selline tunne, et tahaks mõnda päeva, kui ei pea mitte midagi tegema. Ma olen ise ka sellele mõelnud, miks ma nii palju tööd teen ja uusi asju teha võtan. Aga kõik on ju nii põnev.”
Ulfsak imestaks justkui ise ka, kui palju tööd näitlejad tegelikult teevad. “Kujuta ette, et terve nädala teed tööd ja siis esmaspäeval, kui teatris on puhkepäev, mängid seriaalis ja siis kui on suvepuhkus, pead veel suvetükis ka mängima.”
Ämbritega vastu pead
Kui Ulfsakil peaks töös auk tekkima, siis organiseerib see end tema sõnul ise ära, jällegi töiselt. Suvel aga üritab ta reisida. “Ega neid kohti nii väga tohutult ei ole, kuhu viitsiks oma vabal ajal reisima kolistada, aga Ameerika küll on,” kinnitab suvel kuu aega Californias viibinud Ulfsak. Teatris teiste tükke vaatamas käia tahaks ta tihedamini, kuid endal on enamasti samal ajal etendus ning vabal õhtul väga teatrisse ei tiku. “Kui kuulen, et on hea või oluline tükk, siis ikka üritan käia. Ning omamaise dramaturgia tahaks ära vaadata.”
Von Krahlis, ütleb Ulfsak kulme kergitades, on maailmaklassika hooaeg. Pärast “Hamletit” ja “Fausti” tuleb kevadel lavale Kristian Smedsi lavastatud Tsˇehhovi “Kajakas”, esimene Tsˇehhovi tükk Von Krahlis, kuigi tahtmine vene klassikut lavastada on olnud juba pikalt.
“Kõik nagunii arvavad, et me tuleme kohale ning kõigepealt lööme ämbritega vastu pead ja siis näitame videot,” ironiseerib Ulfsak. “See ämbriga löömine on sihuke mõnus väljend nagu “purki s....mine”, millega rahvamehed kirjeldavad moodsat kunsti.”
“Kui Margot Visnap, kriitik, kellel on alati jätkunud häid sõnu meie teatri jaoks, kirjutas mingis arvustuses “Von Krahli etableerunud avangard”, siis me nimetasime “Europiraatidega” Saksas olles ka end etableerunud avangardiks,” muigab Ulfsak. “Hamburgi Showcase Beat Le Mot, kes meiega koostööd tegi, nimetas end aga pseudo-
avangardiks, nii me siis seal olimegi kahekesi.”
Postmodernism haiseb
Ulfsak on avaldanud meelt, et postmodernism on surnud. “Minu jaoks ta haiseb juba kõvasti,” tunnistab ta julgelt, samal ajal näolt grimmi eemaldades. “See ongi huvitav, mis selle asemele siis tuleb. Ma arvan, et postmodernistlikud vormimängud jäävad teatrisse alles, aga muutuma hakkab mõtteviis.”
Esimesena hakkab tema hinnangul tüütama iroonia – kui mingi vaseliin, millega peaks justkui kõik asjad kõigile intellektuaalidele libedamaks tegema. “Eriti see iroonia, mis on sisse pandud igaks juhuks, kunstiargusest,” täpsustab ta. Siis ehk tsiteerimine, kontekstist välja tõstmine ja teatri olukorra rõhutamine.
Ta arvab, et otsima hakatakse uusi võimalusi loo jutustamiseks, et kohalolu ja teatrimaagiat vähem lõhkuda. “Ilmselt teeb ka rituaalsus comeback’i, vaadake kas või “Eesti ballaadidele” osaks saanud vastuvõttu,” toob ta näite Von Krahli eduka lavastuse põhjal.
“Kuigi ka mina leidsin endale usutava kohalolu ja teatrikeele just postmodernistliku teatri kaudu. Samas on maailm praegu (kui me mõtleme kas või peatselt saabuvale ökokatastroofile ja hiilivale kolmandale maailmasõjale) olukorras, kus kogu kunst, sealhulgas ka teater, sellele omal kombel reageerib. Maailma tuleb ju parandada ehk nagu ütles Arthur Rimbaud: “Tuleb muuta elu!” Kuidas täpselt, ongi huvitav küsimus. Kas “antibush-vigin” kõigis maailma kunstigaleriides aitab? Kas tuleb hakata publikusse tulistama või küünlavalgel dekadentlikku luulet lugema ja selle jubeduse eest varjupaika pakkuma? Variante on palju. Elame-näeme.”
Ulfsak, kes on ise mitmes filmis mänginud, leiab, et teater ei suuda loo jutustamisel filmiga võistelda. “Aga teatril on oma spetsiifilised vahendid, mis inimesi liigutavad.”
Teatri vahendite all peab ta silmas rituaalsust, võõra psühholoogia lähedalolu ja ilmselt ka näitlejameisterlikkust, nii banaalselt kui see ka ei kõla. Võimalust luua ühte ruumi koos vaatajatega mitmeid kihistusi, nii teadlikke kui ka alateadlikke, ja nende kaudu oma kunstisõnumit edastada.
Teater peakski Ulfsaki arvates töötama rohkem talle omaste vahenditega, nagu film omadega ja romaan omadega. “Kostüümides loo jutustamine, taustaks papist dekoratsioonid ja samovar laual, minu arvates teatri vahendeid eriti ei kasuta,” mõtiskleb ta. “Samas, välistada ei saa midagi, isegi videot muide mitte.”
“Keskmist või kehva Hollywoodi märulifilmi või komöödiat ei olegi väga hull vaadata,” tunnistab Ulfsak valehäbita. “Õhtul väsinud peaga vaatad, ja ei ole mingit probleemi, et õudne jama ja kohutav asi. Vaid sa vaatad ja elad isegi kaasa, ootamatult tuleb pisargi silma, kui keegi kuskilt päästetakse. Aga kui on keskpärane või alla selle teater, siis ei ole kunagi mõnus, siis on ikka paha olla.”
Film nagu unes
Viljandi kultuurikolledzˇis õppinud Ulfsakile on üha enam hakanud meeldima ka filmirollide mängimine, lihtsalt sellepärast, et oskusi on juurde tulnud. “Alguses oli nii, et võttepäev läks mööda ja ei saanudki aru, kas oleks pidanud midagi kuidagi teistmoodi tegema, ei olnud õiget kontrolli protsessi üle, kõik oli nagu unes,” meenutab Ulfsak oma filmirollide algusaegu. “Aga see on iga korraga paremaks läinud ning kui teha filmi veel koos heade partnerite ja sõpradega, kellega kommunikatsioon ka toimib, siis seda enam meeldib.”
Tema sõnul on filmi tegemise juures kõige olulisem, et inimest ei pandaks vale osa mängima. “Näitlejal endal on väga raske enda suhtes nii objektiivne või aus olla, et öelda: kuulge, mehed, ma ütlen sellest peaosast ära, sest see ei sobi mulle,” nendib ta mööndusega, et mõned “ässamad mehed” käituvad ka nii. “Vastasel juhul aga selgub filmi tegemise käigus, et see ei ole nagu sinu osa ja sult eeldati midagi muud. Aga väga raske on teha ja olla midagi, mida sinus ei ole.”
Ulfsaki hinnangul on filmis kõige paremad need osad, millele ta saab ise leida mooduse, kuidas seda rolli lahendada, kuidas sinna sisse minna. “Kui sa tead sellest rollist rohkem kui rezˇissöör, kes sinu nägemust samuti õigeks peab,” selgitab ta vatitikuga silme alt veel viimast musta joont puhastades. “See on siis, kui sa oledki nagu see tegelane, mitte ei pea enam enne iga stseeni või kaadrit arutlema, kuidas su tegelane siin võiks käituda, vaid see tuleb loomulikult.”
Eriline röökija
Viimastes filmides on Juhan Ulfsak mänginud koomilisi osi, meenutagem Jukut “Röövlirahnu Martinis” või naabrit “Tühirannas”. Kuigi tal ei ole midagi sääraste rollide vastu, kehtib ka tema puhul vana tuttav jutt, et näitlejad tahavad ikka erinevaid rolle teha. “Ega ma siis ka teistmoodi ei ole – ühes tükis tahaks nalja teha, teises jälle mingi hirmus “diip” mees olla.”
Ulfsakile meeldib nalja teha, eriti kui see annab head tagasisidet, nagu “Jänese aasta” rollid. Ta põhjendab seda sellega, et kunagi hakkas talle tekkima hoopis erilise röökija ja kurja mehe “slepp”.
“Lihtsalt elus läks nii, et lavastajatel oli vaja sellist tegelast, kes karjuks, ning meie trupis arvati millegipärast, et mina olen selline,” meenutab ta silmad vidukil muiates. “Aga võib-olla oligi see aeg, et ennast tühjaks karjuda, mulle vajalik. Primal scream, you know. Õnneks on meil siin võimalik ka ise natuke oma asju seada. Olen vähemalt ühe korra küll öelnud: kuulge, nüüd on küll niimoodi, et mina mängin selles tükis mingit kõige paremat meest ja ühtegi kõva häälega sõna ma ei ütle.”
Tavaliselt naudib Ulfsak enim just kõige viimast rolli. “Kui sa ei naudi rolli, mida sa parasjagu teed, siis on ikka midagi viltu, näiteks kui mõtled, et eelmine osa oli nagu parem,” annab ta loogikale au.
Seda, kas näitlemine viib enese äratundmiseni või skisofreeniani, ei oska Ulfsak öelda, pigem ei ühte ega teist. “Teater on mulle väga palju andnud, esitanud intellektuaalseid väljakutseid, aidanud kunstinägemise, probleemide ja mõteteni,” lausub ta, rõhutades sealjuures Von Krahli ja sealse kollektiivi suurt osa selles. “Ma olen teatri kaudu jõudnud ka paljude teiste kunstiliikideni, mis mind enne ei huvitanud või mida ma ei mõistnud, näiteks performance, süvamuusika või kas või kujutav kunst ja tants,” tunnistab ta. “Ilmselt aga ongi mõte või kramplik püüe “ennast ära tunda” lähedane skisofreeniale, kuna teadupärast ei eksisteeri muust universumist eraldiseisvat “mina”.”
Profijalgpallur Ulfsak
Juhan Ulfsaki (üks) paradoksaalsus seisneb selles, et näitlemisest ei ole ta kunagi unistanud. Isa näitlejakarjääri lähedalt nähes mõtles ta: kuipalju neid näitlejaid ikka vaja on! Pigem oli ta spordipoiss, tegi kergejõustikku ja kadestas neid, kes said korvpalli mängida.
“Kahju, et jalgpall siis nii väga populaarne ei olnud, ma ei tea, kas ma oma pikkade koibadega seal väga andekas oleks olnud, aga kui ma näitlejaameti peale ei oleks sattunud, siis oleks ma hea meelega profijalgpallur,” kraamib ta mineviku-
unistused lagedale.
Ulfsak naerab, et oli noorena nii laisk, et isegi prügikasti väljaviimine tundus täielik piin. “Mis on aga hiljem selgunud – ma teengi füüsilist tööd, lihtsalt vahepeal plaksutatakse selle peale.”
Füüsilist vormi peab Ulfsak näitlejatöö puhul oluliseks. “Keegi muidugi ei keela näitlejal ka kõva intellektuaal olla, aga kui ta seda ei ole, kuid teeb kõvasti trenni ja on hea sportlane, siis see korvab aeg-ajalt seda teist osa, vastupidi aga enamasti mitte. Aga see puudutab näitlejaametit üldisemalt. Sellises väikeses trupis, nagu meil, peavad kõik olema nii intelligendid kui ka sportlased. Muidu ei mätsi välja.”
“Muude oskuste puudumisel” sattus Juhan aga teatrisse. Tema teatritegemine on alati olnud just Von Krahli tegemine. “Mul ei ole olnud sellist hetke, et nüüd ma olen näitleja – mis teatrisse ma tööle lähen,” põhjendab ta. “Kuna siin on olnud tegemist ja on olnud huvitav, siis ei olegi ma kunagi enda peas n-ö vabal turul olnud, vaid olen tegelnud nende asjadega, mis siin Von Krahlis on.”
Von Krahli mainega kaasnevad paratamatult millegi uue ja teistsuguse ootused. Ulfsaki kinnituse järgi tema ise eriti sellele ei mõtle, ise tehes neid eriti ei taju. “Eks iga kunstnik tahab olla originaalne mingite eelnevate käsitluste või enda tööde suhtes, sest ei taheta ju teha samamoodi, nagu keegi teine juba varem, ja siis on asi pigem iseenese ootustes,” arvab ta. “Aga samas, kui sa teed “Hamletit”, siis ei saa olla enam igavamat ja klisˇeelikumat mõtet, kui et teeks mingi erilise Hamleti. Ma ei kujuta ette, mida kõike “Hamletiga” on tehtud ja kes kõik Hamlet on olnud – kuni koerani välja. See ei ole siis mõte, mis toidab.”
Von Krahl, mille lavastustes mängivad alati teatri kõik näitlejad, tegi soolotükkidega omamoodi kannapöörde. “Kui on homogeenne grupp, selline kollektiiv, siis tuleb mõelda välja asju, mis hoiaksid teda elus ja annaksid särtsu,” märgib ta. “Üsna kohe, kui soolode mõte sai välja hääldatud, tulid kõigil ideed, mida nad tahaksid teha. Ju siis oli selleks õige aeg.”
Teised Juhan Ulfsakist
•• Taavi Eelmaa, kolleeg ja sõber Von Krahlist: Juhanis reinkarneerub minu jaoks ühekorraga nii sõbrasuhe kui ka kollegiaalsus. Õige kolleeg ja õige sõber on see, kellelt saab midagi õppida. Sõbana proovin eeskuju võtta Juhani kirglikkusest ja usaldusväärsusest. Kolleegina tema ratsionaalsusest ja jonnakusest. Juhan ei ole see noogutaja-tüüpi näitleja, kes meeldimishimust igat lavastaja uidu kaasa kiidab. Kui talle midagi arusaamatuks jääb, siis hakkab kostma ta pikka ja undavat Volta vilet. Senikaua, kuni see niinimetatud lihtne mees tema sees, keda keegi näinud ei ole, asjast aru saab. Ning siis ei ole professionaalses enesekindluses talle vastast. Juhan on väga tulemuslik loominguline kombo: tundlikkus, teadmised ja strateegiline mõtlemine. Ja pole paremat partnerit etenduse-eelse lõõgastava “X-rated” huumoriimprovisatsiooni jaoks.
•• Taavet Jansen, võitluskaaslane: Juhan on väga karismaatiline inimene, ja arvan, et ka väga tugev inimene. Mulle on alati imponeerinud see, kuidas ta midagi tehes justkui enesega võitleb. Ma tunnen teda juba kümme aastatega ole kunagi näinud, et ta tuleks kohale ja tal oleks ükskõik sellest, mis toimub. Ta on alati hästi teadlik, konkreetne ja otsekohene.
Juhan Ulfsak
•• Sündinud 18. aprillil 1973
•• Saanud näitlejahariduse Viljandi kultuurikolledzˇist, täiendanud end Helsingi teatrikõrgkooli kursustel.
•• Mänginud lavastustes Ruto Killakunna, DNA Theatre (Kanada), Ugala, Theatrumi ja Von Krahli leeris, samuti tele-, filmi-, ja teatriprojektides. Osalenud dramaturgina Yoshiko Chuma (USA) ”Whats Up. Reverse Psychology – Agenda III” ja tantsijate ühenduse United Dancers of Zuga tantsuetendustes.
•• Loomingulise ühenduse Cabaret das Lust asutaja koos Andres Maimiku ja Arbo Tammiksaarega. Aastail 1998–2001 toimunud Cabaret das Lusti dadaistlik-sportlike kabaree-etenduste ”WiruVägi”, ”Spordiprisma”, ”Sugu Tung”, ”Elu Mõte” jt autor ja osaleja koos eelmainitutega.
•• 2000. aastal asutas koos Rain Tolgi, Ken Saani ja Andres Maimikuga skandaalse Esto TV. Esto TV valmistas ETV-le kuus telesaadet, pärast eetrikeelu saamist linastus Esto TV-l 2002. aastal täispikk dokumentaalfilm “Welcome to Estonia”.
•• 2002. aastal osales Soome videokunstniku Tellervo Kalleineni rahvusvahelises projektis “In the Middle of the Movie” (töö pälvis Soome noore kunstniku aastapreemia ja valiti Kiasma kollektsiooni).
•• 2003. aastal töötas USA video- ja installatsioonikunstniku Liisa Robertsi dramaturgina Viiburis Malmö moodsa kunsti muuseumi kureeritud projektis “What the time in Vyborg”.
•• 2004. aastal võitis Von Krahli “Luikede järv” New Yorgis tantsu- ja esitluskunstide auhinna Bessie.
•• 2005. aastal võitis Eesti teatri festivalil DRAAMA 2005 auhinna eluillusiooni lõhkumise eest lavastuses “Ainult võltsid jäävad ellu”.
•• Veel töötanud: raadio-DJ-na, reporterina, ehitustöölisena, telerezˇissöörina, reklaamikirjutajana, jutusaate saatejuhina ja karjakuna. MTÜ Von Krahli Teater juhatuse liige. Von Krahli teatri koosseisuline näitleja 1998. aastast.
•• Olnud Taavet Janseni ja Oksana Titova tantsulavastuse “The Last Hairy” dramaturg. 8. novembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Ulfsaki ja Titova järgmine koostöö “Roots” (“Juured”), mis räägib rahvusvahelisest identiteedist ja selle lõhkumisest. Ulfsak on seal lavastaja.
•• Praegu mängib Von Krahlis soolotükis “Hamletid”.
•• Filmirolle:
Morten filmis “Doktor Stockmann” (1989)
Tomi vend filmis “Lammas all paremas nurgas” (1992)
Juku filmis “Röövlirahnu Martin” (2005)
Erki filmis “Stiilipidu” (2005)
Naaber filmis “Tühirand” (2006)
Missivõistluse juht filmis “Ruudi” (2006)
Politseinik filmis “Viimane palve” (2006)
Järgmine film – Veiko Õunpuu “Sügisball” 2007. aastal
