JUKKO NOONI: James Krüssilt veel üks meistritöö muhedate lugude jutustamises


Timm Thaleri lugude ja “Minu vaarisa ja mina” autorina ei vaja Krüssi nimi pikemalt tutvustamist. “Majakas Vähimadalal” on Krüssi tuntud headuses lasteraamat, mis koosneb lustakatest ning südamlikest lugudest, milles igaühes on ka mingi õpetlik iva.

##Ja kindlasti on need tegelikult aset leidnud, sest nagu koomilise välimusega poltergeist Võrgu-Hans ütles, on kõik ilusad lood päriselt juhtunud ning pärast mõne loo kuulmist pole vaja küsida, kas see on tõsi. Enesestmõistetavalt on see ju nii.

Krüssile meeldib lugusid jutustada. Talle omaselt seguneb reaalsus fantaasiaga. Tegevus toimub autori enda lapsepõlvemaadel Helgolandi saare lähedal tuletornis. Teine maailmasõda hakkab peatselt lõppema. Raamatu tegelasi: majakavaht Johanni, tema sõbratari, kajakat Alexandrat, tädi Juliet ja poltergeist Võrgu-Hansu seob armastus lugude ja nende jutustamise vastu. Isegi raamatu pahelisim tegelane, kuri vetevaim Markus Maru mõjub tänu sellele muheda ja sümpaatsena, vaatamata oma kohatisele kiuslikkusele ja pahatahtlikkusele.

Mitmed lood on esitatud luulevormis – selle poolest sarnaneb raamat looga “Minu vaarisa ja mina”.

Järelsõnas kõrvutatakse raamatut “1001 öö muinasjuttudega” – ja kindlasti on mõnes kohas teatavaid kõrvutamisvõimalusi. Samas lisab juttude vastastikku vestmine pisut dekameronlikku hõngu. Majakas on ju teatavas mõttes pelgupaik, kus sõja eest saavad varju inimesed ja tormi eest kajakad.

Ja kui täiskasvanute maailmas hinnatakse asju, mis on “päriselt” olemas, siis sellele võib vastata kajakas Alexandra sõnadega: “See on täiesti ükskõik, kas see juhtus päriselt või on see väljamõeldis, lugude puhul on tähtis, et nad oleksid ilusad.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare