JUKKO NOONI: Piret Bristol näitab mehelegi teed naise pähe

Piret Bristolilt on ilmunud romaan pealkirjaga “Sõud”. See on mahukas teos, milles autori enda sõnul püüab ta “kirjeldada eelkõige seda, milline on maailm, üritades täpset pilti oma kohalolekuga võimalikult vähe moonutada”. See on kaval nipp püüda suunata lugejat teksti mingites kindlates raamides lugema. Samas sunnib see teatavale ettevaatlikkusele – ega ei taheta taas hakata peale suruma mingeid jäiku mudeleid? Teisest küljest aga, kes siis ei tahaks teada, milline maailm tegelikult on?

Bristoli raamat algab paljulubavalt, kuid mingil hetkel mõtled üllatusega, et mis see siis nüüd on? Lehekülgede kaupa venivad tekstiblokid. Mingite situatsioonide kordused. Igav. Võõrastav tunne. Kohati tekib kahtlus, et autor püüab meeleheitlikult postmoderne olla, mis on tänapäeval ju väga moekas.

Ühel hetkel avastad, et oled kuskil võõras kohas, justkui unes. Tekib naise peas olemise tunne. Vaatad maailma jahmunult läbi naiselike mõttekonstruktsioonide. Samm-sammult liigud tuttavlikus, ent ometi võõristust tekitavas maailmas. Stereotüübid tunduvad naeruväärsetena ja nende nägemine harjumatus valguses annab valusa hoobi mehelikule eneseuhkusele: “Minusse puutub see alati niivõrd, kuivõrd mõni mees soovib minuga keppida ja pärast tahab, et ma seda sündmust sakraliseeriksin – mida ma ju ei suuda.” See pole pelk feministlik arveteõiendamine sajandeid kestnud ebaõigluse eest. Pigem emotsioonitu ja neutraalne tõdemus, et asjad võivad ka nii olla. “Kui eraisikuna, täpsemalt naisena oma tahtmistest aru anda, siis tõenäoliselt otsin endiselt illusiooni lähedusest,” kirjutab Bristol.

Rebib maske ka naistelt

Bristol näitab maailma ilma dekoratsioonideta, rebib halastamatult maske ka naistelt endilt: “Naised kirjutavad enamasti mehele, kellele meeldiks lugeda naise säärastest tunnetest, näha naise säärast maski. Olen seda maski kandnud, aga mu nägu on siiski sootuks teistsugune.” Sellest koorub välja ka seletus, miks raamat esmapilgul kummaline tundus. Alateadlikult ootasin midagi muud.

Piret Bristoli romaanist ei saa teada, milline maailm tegelikult on. Õnneks! Küll aga harjumuspäratu võimaluse seda uudsest küljest näha ja ehk pisut ka mõista. Kivisildnikuga tuleb nõustuda. Piret Bristoli “Sõud” on: “Söödav, isuäratav ja väga maitsev.”