„Julius Kuperjanovile on meeletult ülekohut tehtud!“

 (53)

Harrastusajaloolane Olev Teder on pühendanud aastaid Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi elu uurimisele. Materjalide kogumiseks käis ta ka Juliuse sünnikohas praeguses Petseri oblastis Lihhovo külas ning Valgevenes, kus Julius sõdis tsaariarmees I maailmasõjas.

 Kas teil õnnestus leida 2007. aasta sügisel Lihhovos mingitki märki Kuperjanovitest? Kas nende talukohast oli veel märki?

Parim märk Kuperjanovite ja Juliuse emapoolse Reebenite suguvõsast on maha jäänud langetatud metsa ja harimiskõlbulike maade näol. See ala on täna külahoonete asukohaks, nii umbes kaks korda üks kilomteerit. Muidugi tehti metsa tollal rohkem, aga see on uuesti kinni kasvanud. Teenistus oli arvatavasti hea, kui suudeti pärast Eestisse osta Lalli talu koos maadega. Teine märk on suurem kivist laudahoone, millest alles veel postid.  Teede ristumisekohas olev talu, kus käisin, on suure tõenäosusega Reebenite ehk siis Juliuse ema vanemate talu, sest eelkõneldud laut asub seal kõrval. Et nad olid külas esimesi elanikke, siis on väga tõenäoline, et see ongi Juliuse sünnitalu, kuna asub kõige kesksemas kohas ja järve ääres. Saun on ka iidne, kus ta sündis, tollal sünnitati ainult saunas.  Praegu on seal sigade söögikeetmiskoht.

Majas sees me ei käinud, tundusime niigi liiga pealetükkivad. Oli ka lauda kõrval vana ader, kuid usun, et Kuperjanovid enda oma maha ei jätnud, sest kallis riist. Muidugi kui läbiotsimist oleks teinud, võinuks leida ehk mõne sada aastat vana asja, aga usun pigem, et pärast Kuperjanovite lahkumist tehti Duhnova vallakeskuse inimeste poolt korralik ülevaatus ja viimaste asjade ärakorjamine.

Samal teemal:

Selgusetu on, millal lahkusid küla viimased eestlased, kuid võib arvata, kui neid veel oligi, siis  nad 1930-datel hoopis küüditati ja seejärel tehti ka viimane puhastustöö külas. Uued asukad tulid (need, kes talus elavad) külla elama 1939-40 aastal, sest kohe olevat alanud sõda. Nii, et küla seisis tühjana oma 5-10 aastat. Kardan, et isegi rohkem.

Kui oletada, et mingi nipiga oleksid suhted Venemaaga head ja venelased lubaksid sinna panna Kuperjanovi mälestusplaadi – ta oli ikkagi ka ju Vene tsaariarmee kangelane - , siis kas oleks seda kuhugi panna?

Ilus oleks ehk siis mingi suurem põllukivi mälestuseks panna, sest nende korjamisega tegelesid Kuperjanovid agaralt kui põlde rajasid. Ja püsib ka kauem. Mingi lihtne tekst peale raiuda ka vene keeles, umbes nii: “Siin sündis 7 tsaariristi omanik porutšik J. Kuperjanov, kes suri  kangelasena 02.02.19. oma isamaa vabaduse eest.“  Siin Eestit nimetada – ei tea kas julgeb, kas jääb monument  üldse püsima?

Kas kohalikud elanikud teadsid midagigi Kuperjanovist, olid midagi kuulnud sellisest mehest?

Kohalikud ei olnud nimest mitte midagi, mitte kunagi kuulnud. Olevat kuskil teises külas keegi Kuprin. See oli ka kõik. Tegelikult olevat jäänud keegi Juliuse isa vennapoeg  ka Venemaale.

Ma saan aru, et 2007 sügisel elas seal külas kolm peret. Mis nad oma elu-olu kohta rääkisid?

Elu-olu nagu ikka. Palju nad rääkida ei tahtnud, olid nagu ehmatanud. Suvel oleks mugavam, saaks telki jääda ja Vana-Tallinnaga keelepaelad avada. Ega nad eestlastest niikuinii midagi rohkem ei räägiks. Vähemalt jutu järgi ei vihanud meid, kuigi oli meil olnud just pronksisündmused. Sain aru, et kõik on vanurid, sest raske kooligi pääseda. Teistel külas ei käinud. Nagu aru võis saada, toidavad endid ära, on kanadelt muna võtta ja eks nad siga jõuluks ikka vast suitsutavad. Igatahes saun tossas juba lõuna ajal. Järvest saab kala.

Kust tekkis idee film Julius Kuperkanovist teha? Kaua ja kelle abiga tegite?

Idee Kuperjanovist kirjutada tekkis tegelikult sellest, et teda on Vabadussõja sangaritest kõige enam  kirutud (isepäine, jonnakas, kiirustaja,halastamatu, karistaja jne.) Aga mille eest talle siis kolm Vabaduseristi anti? Kolme sõjakuuga teenis kolm Vabaduseristi. See on äärmiselt erakordne tulemus. Vene tsaariarmeest sai seitse risti – jälle erakordne oma vanuse, 21-22-aastase kohta.

Loe veel

Lisaks oli minu vanaonu tema kutsar ja ma kuulsin ühtteist oma emalt juurde. Nii tuligi välja, et tegelik tema vihkamise põhjus peitus liigses edukuses. Vaadake eelmisel aastal koolidele kingitud Vabadussõja kaarti ja te näete, et Kuperjanovi käes olnud Puurmani ala on punaste all olevaks joonistatud. Miks? Kuhu kadusid 200 km2  isamaa pinda, mida leitnant oma all hoidis. Vastus lihtne: vapside vangipistmisega 1933. aastal põrmustati nende kangelaste töö, kes Pätsi-Laidoneri poolt ei olnud ega oleks elavana olnud.

Stsenaariumi aluseks oli minu raamat „Kutsar“, filmisin ise, aga mul oli ka paar abilist. Film järgib Discovery dokfilmide laadis esitust. Kulud moodustasid umbes 50 tuhat krooni, kui raamatukulusid ei arvesta. Kallis oli meie filmiarhiivi materjal. Filmi monteerisin Pinnacles 11-ga. Filmimuusika ei tulnud kaua valida – Vennaskond. Just nagu Kuperjanovile kirjutatud. Ja tekstilugeja on asendamatu Toomas Lõhmuste. Abiks olid head konsultandid ja Kuperjanovi sugulased.

Mis kohad te peale Lihhovo veel läbi käisite endise NSV Liidu alal? Kuidas suhtumine oli teie filmimisse?

Peale Lihhova filmisin veel Valgevenes Baranovitši lähedal Skartševo külas. Valgevene on hulga turvalisem kui Venemaa. Suur küla oli tühi, sest inimesed olid tööl ja peale mõne maakaevaja ei näinud kedagi. Aga ka nendega olid head kogemused. I Maailmasõja teema ja Vene armee ohvitseride kangelaslikkus päästab kõigest halvast. Eestlaste vastu oldi väga sõbralikud.

Mis on filmi põhiline sõnum? Mida on seal sellist, mida varem pole eriti räägitud Kuperjanovist? On seal uusi fakte-uusi tõlgendusi Kuperjanovi tegevuse kohta Vabadussõjas?

Filmi sõnum on teadvustada inimestele tundmatut Kuperjanovist. Rääkida, mida ta tegi, sest sellest pole ammuilma midagi pajatatud. Rääkida nii, nagu asi tegelikult oli. Avastasin arhiivist palju uut. On isegi üks võltsdokument Kuperjanovi nimega all. Selle tegi oberst Kalm, et  Paju lahingu suurt hukkunute arvu enda süü arvelt Kuperjanovi kaela veeretada. Isegi Laidoner 1938. aastal valetas, kui  Paju monumendi nurgakivi paigutas. Ütles, et “hukkus Valga operatsiooni üldjuht Kuperjanov“. Kuigi teadis  väga hästi, et Kalm oli üldjuht olnud.

Haavatud  Kuperjanovi vagunile ei antud vedurit ja rong väljus alles kuus tundi pärast      haavatasaamist. Põhjused on teada – kellegi ihaldatav kuld ja raha. Soomusrongid reetsid Kuperjanovi, kui lahkusid Paju mõisa kaitselt. Jälle mul põhjused teada, miks. Hiljem isegi Parts puudutas teemat vähe, sest piinlik oli. Kuidagi närune tunne on mul omade pihta „tuld anda“, aga Kuperjanovist rääkides teisiti ei saa. Tema osas on meeletut ülekohut tehtud ja mina ei jäta – olgu nendeks venelased või omad eestlased. Lugu peaks olema õpetlik tulevastele põlvadele, kuidas oma rahvust sõjas edukalt juhtida ja nii, et kadeduse või ahnuse uss kõrgemaid ülemusi ei näriks. Õpime vigadest!

Leitnant Kuperjanov tegi  mitmeid suuri kangelastegusid, aga sai ainult kolm Vabaduseristi.

Imelik, aga Vabaduseristi II liigi I järku ei antudki kellelegi – oleme vist esimene riik maailmas, kes on taoline pipar oma verekangelaste suhtes.

Loodetavasti on dokfilm esimeseks pääsukeseks meie rahvale, kes ltn. Kuperjanovist üldiselt mitte kuigi palju ei tea. Ajaloolased võtavad asja huviga, kuid tõrksalt, sest uut infot liiga palju. Ja üldiselt pole kombeks, et mitteajaloolane peidetud sündmusi avastab. Eestis on veel palju leida. Mida enam tõde, seda targemad oleme, sest õppigem kogemustest ütleb ka vanarahvas.

Filmi saab näha 31. jaanuaril kl 15.30 Valga Huvikeskuses. Edaspidi näitan veel mõnes linnas kultuurimajades, kes soovivad – tasuta kuni 24. veebruarini. Jõgeva näiteks soovib. Seejärel jagan ka DVD-sid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare