Kui soovid üht tõeliselt vaimukat, fantaasiarikast, aga ka südantsoojendavat filmielamust, siis „Uhiuus testament” on just õige film. Belgia režissöör ja stsenarist Jaco Van Dormael on ette võtnud pealtnäha religioonivastase teekonna, milles jumal on täielik persevest. Lugu keerleb ümber jumala tütre – jah, tütre, mitte poja –, kuigi ka Jeesus Kristus astub filmis paar korda üles. Tütar ei salli oma ebameeldivat isa, jumalat, kes inimestega igavusest mängib ning neile ainult halba külvab. Kättemaksuks saadab ta kõigile inimestele nende surmakuupäevad ning jumala autoriteet ongi kadunud, sest inimkonda hoiti ohjas just teadmatusega. Lugu on peetud religiooni naeruvääristavaks ning tõesõna, juba maailmaloomist kujutatakse filmis teistmoodi kui tähtsas raamatus. Ka jumala tegelaskuju on üdini ebameeldiv: loll ja vastik pereisa, kes türanniseerib oma perekonda ja kel paraku on võim terroriseerida ka kogu inimkonda. See üdini vaimukas film jõuab ka sügavama eksistentsiaalse küsimuseni: mida sa teeksid, kui teaksid, millal sured? Kui sul on jäänud viis, kümme või viisteist aastat või ainult viis päeva?
