JÜRGEN ROOSTE: Suur Peeter ja Väike Piret tegid toreda aabitsa

 (2)
JÜRGEN ROOSTE: Suur Peeter ja Väike Piret tegid toreda aabitsa
----

Õpetage lastele tähed selgeks Peeter Volkonski ja Piret Raua lustilise värsiaabitsaga!
Ma ei tea, kas suurem jagu vanemaid üldse oma lastele luuleraamatuid ostab või loeb. Arvatavasti mitte eriti, võib-olla jõulude ajal, kui vägisi on vaja ja endal vanad näärisalmid enam meelde ei tule.

Samas jagub miskipärast ikka luuletajaid, kes lastele kirjutavad. Mõned säärased korralikud keskpärased Tungla või Arderi epigoonid, mõned suisa nadid. Sekka paar ilusat ja sisukat üllitist. Pigem nende viimaste hulka kuulub ka Volgi uus aabits. Ja aabitsaga peab ju alustama iga laps, olgu siis kuke-, karu- või volgiaabits.

##Peeter Volkonskis on poeedihing põlenud alati. Tema “Rosta aknad” olid esmalt ikkagi avangardne rokkluuleprojekt, vast võimsaim, mis ses vallas Eestis tänini tehtud. Ka on ta tõlkinud luulet – soome-ugri luuletajate sarjas ilmus Arvo Valtoni koostatuna/toimetatuna raamat “Neli mordvalannat”, kus suurem jagu Volkonski tõlgitud asju – vaim ja tekstivägi on sääl võimsad. Tõlkimine ikkagi ju esmalt ise luuletamine, küll n-ö etteantud tingimustel. Lisaks on Volkonski hoiak ehtne poeedihoiak, kõige paremas vene romantismi ja modernismi vaimus, prohvetlik, ohtlik, hullumeelne, jõuline. Nagu poeet tegelikult olla võiks.

Värsiaabitsa teevad eriti mõnusaks Piret Raua lõbusad ja absurdsed pildid, mis ühtpidi arvestavad Volgi luuletustega, teisalt iga tähega – luuletused on ju alfabeeti laotud –, aga panevad omalt poolt veel mängulusti juurde. Piltidel on siin isegi suurem kaal, kui raamatut nt kolmeaastase lapsega lugeda. Tema tahabki rohkem pilte vaadata. Need on lihtsad ja siirad, aga detailiküllased ja sageli on sääl sees miski nali, mis Volkonski luuletuse peapeale pöörab. Isegi Zorro ja Xena (sest Volkonskil oli vaja nood keerulisemate tähtede puhul mängu tuua) on toredad ja oma näoga.

Raamat sisaldab 32 luuletust, iga tähe kohta ühe. Volkonski on laiendanud tähestiku maksimumini: siit leiab ka Q ja Y, kõik sisisevad peletised, kaksisvee ja kogu krempli. Harvem esinevate tähtede puhul on Volkonski valinud just mingi veiderdava laadi, nagu: “XENA, KUULUS SÕJAPRINTSESS, / SÕIDAB CITROĖNIGA, / ON XSARA TA AUTO NIMI, / ISTMED KÕRGE LEENIGA.”

Kõik tekstid on riimilised nelikvärsid (vaid Šveitsi šeigi šaakali šallalalaa venitab teksti kuuerealiseks). Sageli üritab ta lühidas vormis sõnastada mõne elutõe – aga ka mängulusti jagub palju.

Uhke tunne – poeedi aabits!

Kuna Volkonski on esmalt mõtelnud väiksele lugejale, on tema õpetussõnad lihtsamad ja siiramad, rohkem luule: “KALLIS ASI, ODAV ASI – / MIS SEE ÜLDSE TÄHENDAB? / TÄHTIS ON, ET KÕVA KALLI / INIMLAPSI ÜHENDAB.” Mõni tekst on tühjem ja igavam ka, aga neid on õnneks vähem.

Lapsele selle aabitsa järgi tähti õpetada on tore – ja kuidagi uhke tunne, et näe, Volkonski aabits ongi lapsel käpas. Ei ole mingi beibeaabits, Madonna udulastekas, vaid poeedi oma. Raamatu lõpus on kaks Kerttu Soansi teksti, mis tutvustavad autoreid. Kui õppimisest küllalt, võib neidki lapsele ette lugeda – suur Peeter ja väike Piret saavad ise muinasjututegelasteks, aabitsalugudeks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare