Ja tegi teatrimehega intervjuuraamatu “Nii on läinud”, kus on kirjas mehe elu- ja teatritee. 158-leheküljeline pehmes köites raamat pole just väga suur, kuid vähe on rohkem kui mitte midagi, nagu me kõik kuulsime ooperist “Wallenberg”.
Selles mõttes on tegu igal juhul tänuväärse tööga. Kilgas tekitab oma jutuga küsimusi ning paneb mõtlema.
“Erilist mõju ta igatahes minule ja küllap ka paljudele teistele kaaslastele ei avaldanud,” räägib Kilgas Priit Põldroosist, kui kõne all on õpingud Eesti riiklikus teatriinstituudis. Kuidas siis nii? Kas Põldroos ei olegi eesti teatri suurkuju? Või räägib see Põldroosi seisust neil sõjajärgsetel aastatel? Välja tuleb ka Kilgase konfliktne suhe ühe teise teatrikorüfeega – Kaarel Ird hakkas talle vastu kui “punane” asjamees.
Et Kilgas toob esile Leo Kalmeti suurust, pole hämmastav – Kalmeti tegusid on kiitnud teisedki teatriinimesed, näiteks Aarne Üksküla.
Kui millestki puudust tunda, siis on need lood konkreetsete teoste sünni taustast. Kuidas ikkagi see või teine asi valmis sai ja mis ta tegijatele tol hetkel tähendas? Vahest kõige huvitavam periood näitleja-lavastaja loomingust läheb üldse ruttu mööda. Nimelt valmis Kilgase käe all 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses väärt telelavastusi. Näiteks Sˇvartsi “Draakon” (1969), kus peaosa mängis Evald Hermaküla.
Aga raamatust endast, kus on sees mingi haiguse eest põgenemise rütm, paistab välja, miks pole alati jõutud põnevate detailideni, ning kumab dramaatilisel toonil teatrimehe eluloojangut.
Tore seegi, et lõpus on kolleegide meenutusi ja tööde loetelud. Märk käidud elust sai maha pandud.
